Tartu Ülikoolis täna peetud rahvusülikooli 90. aastapäeva aktusel kõnelenud president Toomas Hendrik Ilves väljendas oma muret, kuidas kahanevad eelarvevõimalused ja ülikooli astujate arvu vähenemine lähiaastatel paneb ülikoolid järjest enam üksteist üle trumpama. Selle tulemuseks on aga kõrghariduse devalveerumine ning ajude lahkumine.
Eesti ei oleks ilmselt saanud iseseisvaks, kui meil puudunuks Tartu Ülikool ning ülikooliharidusega eestlaste põlvkond, kõneles Ilves. Samas pidas ta kuulsusrikka mineviku kõrval hoopis olulisemaks tänastele probleemidele lahenduste otsimist.
Ilves märkis, et lähiaastatel väheneb Eestis oluliselt kõrgkooli pürgivate noorte arv. Eelarve võimalused jäävad lähemas tulevikus ahtamaks, kuid Eesti kõrgharidusmaastik on samal ajal ebamõistlikult killustunud. «Kahaneva ressursi pärast käib armutu konkurents ja ületrumpamine.»
Kuni heideldakse üliõpilasühikute arvu pärast, nihkub paratamatult allapoole ka nõudmiste latt, koos sellega ka kõrghariduse sisu ja diplomite väärtus.
«Kui laseme sel sündida, siis hääletavad meie võimekad noored jalgadega. Nad ei vali Tartut. Nad ei vali ka Tallinna kõrgkoole. Nad valivad Helsingi, Humboldti, Cambridge’i või Columbia. Neist osa ei tule kunagi tagasi. Nii jääb Eesti ilma oma parimatest ajudest.»
Ilves rõhutas, et ükski keskkond pole ideaalne. Nii ei jõua ka Tartu Ülikool kunagi kõigil aladel korraga maailma absoluutsesse tippu, olgu siis otsused kuitahes targad ja rahakott kuitahes paks.
Seetõttu pole presidendi arvates ka mõtet langeda masendusse, kui oma eriala absoluutsed tipud, rahvusvaheliste olümpiaadide võitjad, jätkavad haridusteed mõnes teises ülikoolis.
«Küsigem: kas Tartu Ülikool on Eesti üha nõudlikuma noore esimene valik haridustee jätkamiseks, kas ta jääb selleks? Aus vastus on …jah …mõnel erialal tõesti.»
Rahvusvaheliseks muutumise ajastul tuleb Ilvese arvates meeles pidada, et just rahvusülikoolil lasub ülesanne arendada emakeelset teadust ning sellega koos eesti teaduskeelt. See töö on otseselt suunatud Eesti tuleviku kindlustamisele.
Paljud põlastavad kunagisi aegu, mil eesti filoloogia doktoritööd tuli kirjutada ja kaitsta vene keeles. «Aga miks oleme hakanud pidama nüüd loomulikuks, et kõik teaduse nimele pretendeeriv peab olema avaldatud inglise keeles?»
Presidendi hinnangul sõltub Eesti koht rahvusvaheliste ülikoolide ja teadusasutuste võrdluspildis muu hulgas ka sellest, kas me iseend, oma teadlasi, oma õppejõude ja oma rahvuslikku teadmist väärtustame.
«Kui kogu Eesti vaatab praegu otsivalt ringi ja küsib – kuidas edasi? – siis täpselt sellesama küsimuse ees seisab ka Eesti haridussüsteem. Täna esitatud küsimustele ei saa vastata president. Seda peavad tegema ülikoolid, Eesti valijad ja valitud, meie kõik.»