Kesklinn elas kaks päeva hansaelu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hansapäevad algasid rongkäiguga Püssirohukeldri eest raeplatsil asuvale Tähelinna lavale. Heleda peakattega emand paremal on Tornilinna ülem Marietta Aardam, talle järgnevad tumedate ürpidega mehed on aga linnarahvale patukustutusrännaku korraldanud mungad. Esimest päeva vaatasime Ode Alti (12) silmadega

Hansalaadal Küüni tänavas müüdi ka pirukaid, aga Ode teadis, et ühes teises kohas on kindlalt paremad. Kuid sinna ei olnud kohe aega minna, sest raeplatsil algas parajasti Liivimaa õuekohtu istung.

Ühel naisel pandi selle eest jalad aukudega pakkude vahele, et ta oli nõidunud. Ja üks mees seoti musta puust hobuse selga, sest ta oli eriliselt juhm. Ent õuekohtu istungit tikkus segama esimeses reas istuv narr.

«See on seesama,» ütles Ode. Seesama, kes tegi koos teise narriga tempe siis, kui tüdruk ennist tunnikese Pirogovi ausamba juures peesitas, et esitada seejärel koos teiste Hetero stuudio noorte neidudega sealsamas tants «Narrid».

Ja narr tundis tantsutüdruku ära. «Kuhu lähed?» küsis ta pärast kohtuistungit. «Pagaripoodi,» ütles Ode.

«Ah pagarikooli!» imestas narr ja näitas kohe, kuidas pirukate tegemist õpitakse - häälitses veidralt ning venitas ja sõtkus tühjade käte vahel olematut tainast. «Aga vaata siis ikka ette, ära saiakestega endale liiga tee,» soovitas ta lõpetuseks. «Suvi on ees…»

Kuid ees oli hoopis tubli tund tegevust Püssirohukeldri lähedal muruplatsil, kus tüdruk lõugutas, ropsis ja suges endale paar näpuotsatäit linakiude, et teha neist kodus kellelegi midagi. Mida nimelt, peab jääma saladuseks.

Saladuseks ei jäänud aga õhtupoolikul hobused raeplatsi servas, sest seal oli maas pabulaid. «See on hobusesõnnik,» ütles Ode veendunult. Ta seletas, et tunneb selle kergesti ära kolme tunnuse järgi - sees on kiud, lõhna järgi ja et hobused on lähedal.

Hobused olid raeplatsile tulnud selleks, et minna rongkäigu eesotsas Aura veekeskuse taha rüütliturniirile, mille võitja sai õiguse valida endale naiseks kuningatütar.

Kõige rohkem meeldis Odele see, et salapärane rüütel Leonhard valis endale hoopiski kuningapoeg Karla. Sest - üllatus! üllatus! - kui võidukas rüütel võttis maha oma nägu varjanud kiivri, siis selgus, et ta ei olnudki Leonhard, vaid Leonhardiine.

Raimu Hanson

Teist päeva vaatasime Marek Petermani (7) silmadega

Eile kella poole kahe paiku seisis Marek emaga Raekoja platsil ja piidles juba mitmendat korda hansapäevade Lausumise Koja poole.

Värvikirevasse kuppeltelki ei kippunud aga keegi külastajaid kutsuma. Ukseaval seisis järjekindlalt vaid silt, mis teatas, et eelmise kliendiga on lausumine veel pooleli.

Mareki ja ta ema Eva Hommuku päev oli alanud paari tunni eest Küüni tänava hansalaadal, aga meeldivaima osa sellest oli Marek veetnud samas raeplatsil.

Rääkides Hansahhaa munkade telgist, lõid muidu tõsisevõitu poisi silmad särama ja suu tõmbus naerule. «See oli kõige kihvtim,» kinnitas Marek. «Nad tegid gaasi ja külma auru, nii et oli tõesti tunda, et see on külm, ja ajasid naljajuttu.»

Et ennustustelki pääsu polnud, poetas ema Marekile pihku mõned mündid, et poeg saaks kolmandat korda munkade alkeemiat vaadata.

Kui Marek sisenes, näitas pikk ja kõhetu, silmini ulatuva kapuutsiga munk poistesalgale, kuidas kolmeliitrisesse purki mustusekihile sigineb elus hiir ning kuidas valged lilleõied gaaside mõjul punaseks tõmbuvad.

Külm aur tuleb hõbedasest termosest, osutas Marek munga kõrvale lauale. Samal ajal langesid raeplatsi munakividele esimesed vihmapiisad. Marek ei hakanud uut aurudemonstratsiooni ära ootama ja läks järele bistroos vihmavarju leidnud emale.

Kuivas varjualuses näitasid hansapäevalised üle kümne sentimeetri pikkust kirjut vahukommi ja hernekomme, mille Marek oli võitnud maiustusteõngitsemises. Ka täpsusviskes oli Marekil olnud õnnelik käsi.

Poiss tunnistas, et ei tulnud hommikul hansapäevadele omal soovil. «Ema ajas välja,» selgitas ta. Nüüd aga kinnitas, nägu uuesti naerul, et päev oli tõesti tore.

Emal-pojal polnud kaasas vihmamantleid ega sirme. Sestap otsustasid nad hansapäevadelt selleks korraks lahkuda. Pealegi kiirustas Marek Hispaania-Iirimaa jalgpallimängu vaatama.

Anu Mõistlik

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles