Üheks minu murelapseks riigikogus on regionaalpoliitika. Enne valimisi lubasin Toompeal vastu seista nendele, kelle arvates Toompealt tulles Eesti juba kusagil Ülemiste järve taga ära lõpeb. Uskusin tollal, et eriliseks mureks pole põhjust, sest õnneks lubasid teiste erakondade poliitikud just sedasama teha. Aga elu teeb oma korrektiivid. Õpetajaks perepoeg10. detsembri Tartu Postimehe arvamusloos arvab regionaalminister Vallo Reimaa, et «haridusspetsialistid mõtlevad hariduskeskselt ja kohati lausa hariduskildkondlikult», ning asub ise lahendama Eesti haridussüsteemi ümberkujundamise probleeme. Mulle tundub, et selle ütlemisega teeb regionaalminister haridus- ja teadusministrile natukene liiga – tolle ametkond tegeleb küll regionaalpoliitikaga. Hiljuti võttis riigikogu vastu valitsuse esitatud kooliõpetajate stardiraha seaduse. Tore seadus: noor inimene saab koolmeistrielu sisseseadmiseks paari aasta jooksul paarsada tuhat krooni lisaraha. Tallinna ja Tartu õpetajad ei saa. Seal noorte koolmeistritega probleeme polevat. Mulle millegipärast meenub, kuidas minu õpetaja ja ülemus professor Herbert Ligi 30 aastat tagasi üritas mulle, maapoisist noorele õppejõule, ülikooli kaudu Tartusse elamispinda hankida. Rektor Koop oli pahandanud, miks noori pedagooge Tartu majaperemeeste poegade hulgast ei valita. Ei tea, kas Koop rääkis tõsiselt või viskas nalja (Vanapaganalgi on naljasoon). Aga lõpuks sain oma perekonnaga Vana-Tiigi ühikasse korteri, mille kahest toast ühel oli isegi tilluke aken. Tänane valitsus võtab tollase rektori mõtet tõsiselt – Tartus ja Tallinnas peaksid koolmeistriks saama kohalike majaperemeeste pojad. Nii on algselt heast hariduspoliitilisest algatusest saanud keskpärane regionaalpoliitiline seadus. Regionaalpoliitikaga tegelevad teisedki ministeeriumid. Postiside seaduse muutmisel kerkis parlamendis üles erinevate paikkondade postitariifide küsimus. Äkki kujuneb ajakirja kättetoimetamine mõnes Kagu-Eesti vallas nii kalliks, et tellijal tuleb odavam seda koos muude vajalike ostude ja asjaajamistega ise linnast otsimas käia. Postiljonidele aga jätkub linnadeski küllaga tööd ja teenistust. Küsisin riigikogus, mida arvas sellest probleemist regionaalminister. Kuulsin vastuseks, et eks ta ikka arvas samamoodi, nagu eelnõus kirjas, muidu oleks ta valitsuse istungil midagi ütelnud. Keskvõim kõigest üle Regionaalpoliitika küsimusi käsitleti riigikogus ka 14. novembril, kui arutati planeerimisseaduse muutmist ning vaieldi selle raames omavalitsuse ja keskvõimu suhete üle. Arutelu põhituum, nagu ütles Trivimi Velliste, oli selles, «millisel määral peaks kohalikel omavalitsustel olema õigust ja võimalust oma seisukohti […] peale suruda selles küsimuses, kuhu kas tulevad või ei tule harjutusväljad». Mõni aasta tagasi olin just sellistes probleemides tollase Tartu linnapea Andrus Ansipi õpilane. Mäletate seda Tartu vangla tüli? Vabariigi valitsus otsustas tollal kohalikust linnavõimust üle sõita ja teha Tartusse detailplaneeringus kokku lepitust hoopis suurema vangla. Lugesin minagi tollase linnapea soovitusel Euroopa omavalitsuste hartat ja sain teada, et Euroopas ei ole keskvõim omavalitsuse ülemus. Nad on partnerid. Ansip ütles, et kui riigi rajatised kohalike elanike elukvaliteeti kahjustavad, tuleb see väärikalt kompenseerida. Selles riigis, kust me tulime, oma rahvast ei hoolitud, midagi ei kompenseeritud ja sellepärast ei laskunudki riigivõim omavalitsustega suheldes partneri tasandile. Nüüd aga arutas riigikogu eelnõu, mis lubaks riiklikult tähtsate rajatiste puhul mööda minna planeeringute kooskõlastamisest omavalitsusega. Rääkisin oma meenutustest ka parlamendi saalis. Aga enamik pidas paremaks sellist lahendust, nagu oli selles riigis, kust me tulime. Jõuliselt on sekkunud regionaalpoliitikasse ka justiitsministeerium. 21. novembril arutati riigikogus Kirde-Eesti maakohtu likvideerimist. Valitsuse arvates võiks see kolida Tartusse. Mõned riigikogu liikmed olid murelikud. Seda mitte juriidiliste nüansside pärast, vaid regionaalpoliitilistel põhjustel. Ega niimoodi äkki vähene Eesti riigi kohalolek Ida-Virumaal. Eesti riigi kõrgete ametnike ja asutuste kohalolek selles piirkonnas võib olla omaette väärtuseks. Küsisin justiitsminister Rein Langilt, mida arvas tollest regionaalpoliitilisest probleemist regionaalminister (kes teadagi on ka ise Virumaa mees). Lang arvas, et oma vaikimisega valitsuse istungil ta ilmselt toetas eelnõu. Küsi regionaalministrilt? Vabariigi valitsuse suhteid omavalitsustega arutati ka 10. novembril, kui rühm riigikogu liikmeid küsis sotsiaalminister Maret Maripuult, kuidas ta hindab Koigi vallavolikogu otsust avaldada umbusaldust lapsehoolduspuhkusel viibivale volikogu esimehele. Umbusaldajateks olid reformierakondlased. Minister arvas, et keskvõim omavalitsuse probleemidesse ei sekku. Ja täpselt samuti olevat vabariigi valitsusel selge seisukoht, et üks minister ei sekku ka teise ministri (antud juhul siis justiitsministri või regionaalministri) haldusalasse kuuluvatesse probleemidesse. Minul jäi nendest episoodidest südamesse mure, kas vabariigi valitsuse istungitel regionaalpoliitilistes küsimustes regionaalministrilt ka kooskõlastust küsitakse. Või äkki on nii, et regionaalpoliitikaga tegelevad majandusminister, justiitsminister, haridus- ja teadusminister. Aga regionaalminister omalt poolt võtab käsile keskkoolide kaotamise ja koolisüsteemi ümberkorraldamise. Loe ka Vallo Reimaa, «Haridusvõrk ja kohalik elu on tihedalt seotud», TPM, 10.11. |
kõik galeriid
