Martin Pau

Vaidlused selle üle, millal on õige aeg laps lasteaeda panna, on kestnud ilmselt kollektiivse päevahoiu esimestest hetkedest ja kestavad tõenäoselt seni, kuni püsib nüüdisaegne tsivilisatsioon koos oma paratamatu osa, lasteaedadega.

Kummatigi näib selge, et vaidlus on mõttetu, kuni keskendutakse peamiselt vaid ühele parameetrile – vanusele – ning unustatakse, et väikesed inimesed erinevad nii närvikava, seltskondlikkuse, õppimisvõime kui ka haigustele vastuvõtlikkuse poolest.

Äsja lugesin netist üht arvamust, et last ei tohiks panna lasteaeda enne neljandat eluaastat. Vara vallavanem Andres Kärp soovitab oma pikast maa-arsti kogemusest: kui vähegi võimalik, ärge last kolmanda eluaastani sõime pange.

Riigikogu liige Peeter Kreitzberg, kes pidi tudengipõlves oma tütre 11-kuusena sõime viima, kinnitab, et takkajäreletarkusest väldiks ta säärast tegu kindlasti, kui vähegi võimalust oleks. Rannu vald on lahendanud küsimuse jõupositsioonilt, jättes nooremaile kui kolmeaastastele üldse päevahoiuvõimaluse loomata.

Sõimevastaseid avaldusi kuuleb muidugi ka naistelt. Teiste hulgas lasteaiajuhatajast emalt, kes pannud, olgugi sunnitult, omaenda lapse sõime isegi enne aastaseks saamist.

Korrakem siis üle põhilised vastuargumendid lapse seisukohast: lärmist ja pealesurutud olelusvõitlusest tingitud stress ning sagedased nakkushaigused, mis nõrgestavad organismi. Pooltargumendid: ladusam sotsialiseerumine, tarkuste kogumine koolitatud kasvatajate käe all.

Ma ei saa kunagi teada, kas minu tütred oleksid praegu tervemad, rahulikumad ja elurõõmsamad, kui nad poleks läinud sõime aasta ja kahe ning aasta ja kolme kuu vanuselt. Kindlasti on nad aga tervemad kui mina lapsepõlves, kuigi ma ei käinud lasteaias päevagi.

Oma laste tujutsemistes näen küll pigem pärilikkust kui mudilasepõlve traumasid ja elurõõmust näivad nad kohati liigagi pakatavat. Täna ei kahtle ma selles, et paneksin ka oma kolmanda lapse sõime ilma märkimisväärsete süümepiinadeta.

Kaldun arvama, et probleemid, mida sõimepõli endaga kaasa toob, tulenevad eeskätt meie vaesusest, aga, mis salata, osalt ka rumalusest või isegi hoolimatusest.

Kuigi seadus ütleb, et sõimerühma ülempiir on 14 last, kasutavad kõik omavalitsused kurjasti ära mööndust, et lasteasutuse hoolekogu loal tohib võtta rühma 16 last.

Loodetavasti on vähenenud pooltõbiste, nohuste ja köhivate laste sõimetassimine, mis neli-viis aastat tagasi oli näiteks Tartus küll veel tavaline. Arusaadav, sest lapsevanemaid piitsutas kindlasti rohkem kui täna tagant hirm töö kaotada.

Arvatavasti on emad-isad märganud, et õhtul lasteaeda või -sõime lapsele järele minnes leiavad nad mõnigi kord eest umbsevõitu ruumi. Pole vaja vist kolm korda mõistatada, kas nakkusoht on suurem halva või hea õhuvahetuse korral.

Usun, et maha teha ei tuleks lastesõime kui niisugust, vaid sõime, mille me oleme lasknud omavalitsustel luua ja millega oleme leppinud, sest pealesurutav valik on nutune – kas puudulikud tingimused lapsele või sinu taskuis lõõtsuv tuul.

Kui suudame tagada, et lasteaiaruumides on alati värske õhk, et rühma ei võeta üle kümne põnni ja lapsevanemaile tehakse kenasti selgeks, et haige lapse koht ei ole seltskonnas, on meil oluliselt vähem põhjust rääkida sõimest kui tillukeste ilmakodanike piinakambrist.

Ma miskipärast ei usu Eestis meie eluajal saabuvat külluslikku paradiisi, kus emapalka makstakse vähemalt 36 kuud ning võiks põhimõtteliselt hakatagi rääkima lastesõimede kaotamisest.