Eelista eestimaist taimekaitsemürgirikast toitu

Veel 1997. aastal kasutati põllumajanduslikes majapidamistes pestitsiidide toimeaineid kokku 199,4 tonni, eelmisel aastal mürgitati põlde statistikaameti andmetel aga juba ligi 775 tonni taimekaitsevahenditega.

Samal teemal: Inspektsioon: taimekaitsevahendite kasutamine on kontrolli all Taimekaitsemürkide mõju: impotentsusest allergiaprobleemide ja leukeemiani välja

Seni veel on seire tulemused näidanud, et importaedviljad võivad olla kuni kuus korda rohkem taimekaitsevahenditega saastunud kui Eesti toodang. Ent see vahe kahaneb iga aastaga.

Nüüd siis väljendubki farmide kasvav jõukus selles, mitu korda aastas ja milliste mürkidega õnnestub põllult üle käia.

Mullu kaitses Marit Võsaste maaülikoolis aedviljades leiduvate pestitsiidijääkideteemalise bakalaureusetöö, sellest avaneb õõvastav pilt kõigist neist keerulise nimega mürgijääkidest, mida me endale sisse sööme.

DDT pärandus maailmale

Kemikaalide kasutamine põllumajanduses hoogustus pärast Teist maailmasõda, kui sõjategevuse eesmärgil loodud ühendid leidsid endale tänuväärse kasutuse põldudel.

Seni suurimaks agrokeemiatööstuse vahelejäämiseks seoses oma toodangu mürgisusega on 1960. aastatel kasutusele võetud DDT, mille jääke leiab veel praegustegi noorte organismist. Nagu sellistel puhkudel ikka, ilmnes kloororgaanilise ühendi ohtlikkus alles mitu aastat pärast kasutuselevõttu.

DDT pärandas maailmale loendamatu hulga vähijuhte ning vastsündinute väärarenguid.

1960.–1970. aastatel märkasid USA epidemoloogid seost lümfoomijuhtude sageduse ning pestitsiidide kasutamise suurenemise vahel.

Pestitsiidijääkidele taimses toidus on kehtestatud piirnormid.

Ehkki pestitsiidide kasutuselevõtule eelnevad lühiajalised loomkatsed, paneb normid maaülikooli professori Anne Luige hinnangul sisuliselt paika keskmise näitajana agrokeemiatööstus ise.

Kui piirnorme ka ületatakse, siis ei saa tema väitel enam midagi ette võtta, sest selleks ajaks, kui analüüsi vastused saabuvad, on poeletil müüdud apelsin ammu ära söödud.

Pestitsiidisisalduse piirnormid peegeldavad ka Võsaste andmetel pigem tavalise põllumajanduspraktika käigus toitu jäävaid kõrgemaid kontsentratsioone ning head põllumajandustava, mitte tervislikke kaalutlusi.

Ka ajalugu on kinnitanud, et valitsusasutused ei suuda tagada põllumajandusmürkide ohutut kasutamist.

Kurikuulsa DDT kasutamine lõpetati alles siis, kui selle tekitatud tohutu kahju oli juba ilmne.

Kallid proovid

Ehkki piirnorme ei tohi vastavalt seadusele ületada, jõuab Eesti kauplustesse sellist kaupa sageli, sest proovid on kallid ning neid võetakse letil müüdavatest puu- ja köögiviljadest harva.

Nõnda puudub Eestis piisavalt põhjalik ülevaade, kui mürgised on tegelikult meil müüdavad aedviljad.

Maailmas hinnatakse pestitsiididest tingitud ägeda mürgistuse juhte kuni kolmele miljonile aastas, lisaks sellele ehk sama suur hulk teadmata juhtumeid ning 200 000 surma aastas.

Ägedad mürgistused on seotud siiski eelkõige inimestega, kes pestitsiidide käsitsemisega otseselt kokku puutuvad.

Võsaste bakalaureusetöö toob selgelt välja, et pestitsiidide mõju hindamine on puudulik. Selle üks põhjusi on mõistagi uurimise keerukus. Ehkki uue pestitsiidi registreerimisele eelneb teaduslik uuring, ei ole võimalik anda täiesti vettpidavat hinnangut selle ohtlikkuse kohta.

Lisaks leiab Võsaste, et pestitsiidide suurtootjatel on küllalt raha, et mõjutada ka valitsuste otsuseid endale kasulikus suunas.

Agrokeemiatootja Sygenta kulutas 260 000 dollarit lobitegemiseks USA keskkonnaagentuuris, et ei keelustataks nende toodetud atrasiininimelist taimekaitsemürki.

Keelustamisettepanek lükatigi korduvalt tagasi hoolimata uuringutest, mis kinnitasid atrasiini kahjulikku mõju närvisüsteemile, sperma kvaliteedile ning elusloodusele.

Euroopas 2003. aastast keelatud atrasiini kasutatakse USAs muu hulgas kahel kolmandikul maisi kasvupinnal.

Alles pika aja järel selgub, milline on tegelikult ühe või teise taimekaitsemürgi kahjulik mõju tervisele. «Trifluraliine on Eesti mullad täis, alles nüüd on seda sisaldavad umbrohutõrjevahendid kuulutatud keskkonna- ja terviseohtlikuks,» tõi Luik näite.

Maaülikooli professor Luik ei usu, et meil Eestis oleks võimalik oma mürkide aina suuremahulisemast müümisest huvitatud agrotööstuskorporatsioone ohjeldada.

Talunikule tehakse põllu mürkidega töötlemine võimalikult lihtsaks: tema ostab endale agrokeemiapaketi ega pea ise mõtlema, mida ja kui palju ta põllule paneb.