Atlantise kavandatavad tornid pole vähemalt esialgu leidnud teed muinsuskaitsjate südamesse. Tartu linna arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsalliku sõnul on küsimus tornide kõrguses. Sest seadus ei luba sellesse kohta «rajada hooneid, mis varjaksid vaadet vanalinna muinsuskaitsealale» (TPM, 13.11.). Olen omal ajal Urmas Pasti palvel asjaga pisut tegelnud ja, kaks Canonit kaelas, otsinud väga palju tunde vanalinnale avanevaid ja mitteavanevaid vaateid – pidades seejuures silmas Atlantise kandi ehituskavasid. Tulemusena võin kinnitada: need tornid küll mingeid vaateid ei ahenda. Nimelt on Atlantise ümbrusest vanalinn näha üksnes vahetult Emajõe kaldapealselt, kuhu mingeid ehitisi pole kavandatud. Alalt, kuhu on planeeritud tornid, on vastavad vaated juba praegu olematud. Magusad vaated Mis aga puutub kaugvaadetesse, siis olen liikunud küll Puiestee tänava tagahoovides, küll Räpina maanteel. Tulemus: ma ei leidnud ühtki punkti, kust nautida vanalinna panoraami, siin domineerivad hoopis teised aktsendid. Ja Atlantise tornid – sõltumata sellest, kas need oleksid viie- või kahekümne viie korruselised – kogupilti ei muudaks. Muidugi on võimalik, et minusugune amatöör ei pannud mõnda magusat vaadet lihtsalt tähele. Küll aga eeldan, et Tartu vanalinnaga tegelevad professionaalid teavad hästi kohti, kust nende hoolealune on kõige paremini jälgitav ning tornid rikuksid kogu selle ilu. Mõne sellise pildi ärartükkimise eest oleksid vist ka paljud Postimehe lugejad tänulikud. Sel juhul arutame asja edasi. Mis aga veelgi kummalisem – osutub, et Tartu muisuskaitseametnikud ei tea isegi oma valdkonna asjade tegelikku seisu. Nimelt olid Atlantise krundi rekonstrueerimise eritingimused sel suvel arutusel muinsuskaitseameti komisjonis. Seal polnud vaadetest üldse juttu, nõuti hoopis kavandatud ehitiste piirkõrguste määramist. Sellega läheb asi järjest imelikumaks. Tõsi, Tartu vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses on klausel, et «muinsuskaitseala kaitsevööndi hoonestamisel tuleb vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses muinsuskaitsealal ja vahetult selle piiri ääres». Tegelikult on jutuks olevad kõrghooned kavandatud lähimatest muinsuskaitseala ehitistest (need on neljakorruselised majad Raekoja platsi ja Poe tänava vahel) enam kui 150 meetri kaugusele, teisele poole jõge ja jõeäärset haljastust. Hea küll, ametnik võib öelda, et Emajõe paremkalda piire on samuti osake vanalinna muinsuskaitsealast, ent ikkagi jäävad planeeritud tornid sellest rohkem kui saja meetri kaugusele. Väide, et ka sajameetrine kaugus Tartu kesklinnas tähendab ikkagi vahetut külgnevust, oleks isegi meie igapäevase demagoogia puhul veidi liiast. Aga hea küll. Oletagem, et seaduses on tõesti punkt, mis eeldab kõnesolevatele ehitistele, nn Atlantise kaksiktornidele, muinsuskaitseliselt sobiva kõrguse paikapanekut. Kui palju see peaks olema? Seitse või kolmkümmend korrust? Või pakume kompromissina välja viisteist? Vaja on lepet Nõus, et igaühel on oma maitse-eelistused (kas blond või brünett, kas oliivid või pohlamoos) ja argielus läheb vahel käiku ka kulli-kirja valik. Kuid professionaalses tegevuses ei tohiks sellest siiski lähtuda – vaja on kindlaid printsiipe ja metoodikat. Küll olen veendunud, et muinsuskaitseametnikel see puudub, sest kindlat metoodikat polegi olemas. Sellised piirangud ja määratlused sünnivad ikkagi ühiskondliku leppe tulemusena. Näiteks Tallinnas lepiti kokku, et uusehitised ei tohi ületada Oleviste kirku torni kõrgust – ja kogu lugu. Ma ei taha mingil juhul väita, et Tartu linnakeskusesse tornehitiste rajamine on üksnes omanike otsustada. Kas Plasku ja Tigutorniga on meie kesklinna kõrgehitiste limiit täis? Või on vastupidi: nende rajatistega on linnasüda kreenis ning üldpildi tasakaalustamiseks oleks just vaja paari tugevat vertikaali jõe teisele kaldale, näiteks Atlantise kanti? Aga sellised teemad ei kuulu enam muinsuskaitseametnike pädevusse. Siin on vaja ennekõike linnaplaneerijate tööd. Samuti maksab selliste asjade puhul avaliku arvamuse sõna. Tartu Postimehes nentis arhitektuuriajaloolane Robert Treufeld, et muinsuskaitse esitab nõudeid, mis pole kooskõlas seadusega. Loodame, et ühel päeval lahendus siiski leitakse. Kaur Alttoa tõestab enda tehtud fotoga, et Tartu vanalinn ja Atlantis on korraga vaadeldavad üksnes Võidu sillalt. |