Martin Pau: andmekaitseseadus loob jaburust
15.11.2007 15:52
Martin Pau, Tartu Postimees
Kommentaar
Andmekaitseinspektsiooni hiljutine avaldus, et inimese nime paigutamine
avalikult kättesaadavasse nimekirja ilma inimese kirjaliku nõusolekuta
on seaduserikkumine, tekitab küsimuse, kas meie seadusi ei peaks
kiiresti selgemaks kirjutama, et ametnikud oma töös jaburustesse ei
kalduks.
|
| |
|
 |
Foto: Elmo Riig / Sakala |
|
|
|
|
Paljud tartlased nõuavad häälekalt lasteaiajärjekorra internetti riputamist ja pole kuulda olnud ainsatki vastuhäält. Inspektsiooni avaldus teeb aga avalikustamise keerukaks, sest kui igale uuele lasteaiakoha taotlusele saab linnavalitsus nagu möödaminnes võtta lapsevanema nõusolekut tõendava allkirja, siis sadade juba esitatud taotlustega peaks ette võtma uure lisatöö.
Isikuandmete kaitse seadus ütleb justkui täpselt, mis on isikuandmed ning kuidas liigituvad need eraelulisteks ja delikaatseiks. Näib loogiline, et inimese nimigi kuulub isikuandmete hulka, aga seadus seda otsesõnu ei maini. Kuid see pole peamine.
Peamine on mõista, et kui inimese seksuaalse sättumuse, puude, religioossuse või muude seesuguste andmete avaldamine võib kõigile arusaadavalt isikut kahjustada, siis pelgalt ees- ja perekonnanime avaldamine, eriti kui see ei viita elukohale või muule eraelulisele, ei saa halba kaasa tuua.
Peab olema väga elav kujutlusvõime, et näha mingit ohtu lapsele, kelle kohta saame internetist lugeda, et ta on Tartu elanike nimekirjas ja pretendeerib 2008. aasta sügiseks lasteaia Mesipuu sõimekohale. Samas on internet täis kõikvõimalikke nimekirju, kust võime rühmade ja klasside kaupa lugeda, millal see või too laps lasteaeda või kooli saabub, millal lõunat sööb jne.
Ma kahtlen tõsiselt, et iga ministeerium või muu riigiamet on küsinud kõigilt oma töötajailt, kas nood ikka lubavad oma nime ja telefoni netti riputada. Ometigi saame ju aru, et sellistel nimekirjadel on funktsioon. Vahel selgemini aimatav, vahel raskemini põhjendatav, aga üldiselt on see olemas.
Üldist avaldamiskeeldu heaks kiites või sellega leppides lepime haiglaslikult kahtlustavaks ja ettevaatlikuks muutuva ühiskonnaga, kus isegi loteriiga kohvitassi võitnud inimese nime teatavakstegemisele võib järgneda poole miljoni kroonine trahv.
Et jätkata naeruväärse paranoiariigi asemel mõistuseriigi ehitamist, tuleb ilmselt isikuandmete kaitse seadust täiendada ja rõhutada, et isikuandmete töötlemise piirang ei laiene inimese nimele, kui sellest ei nähtu otsest ohtu inimese elule, tervisele või eraelu puutumatusele.
Andmekaitsjad saaksid sellise seadusetäienduse järel keskenduda tõelistele, sisulistele seaduserikkumistele ega peaks olema piduriks avalikkuse huve teenivaile kasulikele algatustele.
|
|
|
|
|
kõik galeriid
