Ei taha öelda, et valimisdebatt peaks sarnanema mõne lõunamaise riigi parlamendiistungiga, kus võib aeg-ajalt käsikähmlust näha või vähemalt lendavad oponentide suunas mitte kõige viisakamas toonis ütlemised. Maaülikooli rektoriks pürgijad, ülikooli rektori kohusetäitja Hardi Tullus, ülikooli professor Kalev Sepp ning riigikogu liige Mait Klaassen istusid reedel sadakonna kuulaja ees kui head semud, kes kordamööda küsimustele vastates oma vaateid presenteerisid, tegemata pisematki rünnakut konkurendi aadressil.Poolik debatt Öeldakse, et vaidluses selgub tõde, kuid vaidlust ei olnud. Ent nagu kuluaarides sosistatakse, olla kolm kandidaati ühisel nõul, et mingit koledat valimiskismat ei tule. Erinevalt Tartu Ülikooli rektori valimistest aasta algul, kus hakkasid liikuma ühe kandidaadi vastased e-kirjad ning mis päädisid mündiviskamisega valimiskogus ja rektori valimatajäämisega. Ühest küljest võis maaülikooli rektorikandidaatide vaidluse tekkimist pärssida debati vorm, kus iga kandidaat tõmbas endale igas teemaplokis oma küsimuse ja vastas sellele. Nii avaldas arvamust maaülikooli ja Tartu Ülikooli võimaliku liitumise kohta vaid Tullus (ta ütles, et temale liitumise jutt ei meeldi, kuid lisas, et Tartu Ülikooliga tuleb koostööd tihendada, maaülikoolil on oma koht Eestis, Euroopas ja maailmas ning väiksema ülikoolina saavad nad olla mobiilsemad). Teiste seisukohad liitumise teemal jäid debatil saamata. Tõsi, oma valimisplatvormides toetavad kõik kolm meest ülikooli iseseisvana jätkamist. Või näiteks küsimuse puhul, kuidas meelitada rohkem noori maaülikooli õppima, sai oma nägemuse välja öelda vaid Klaassen (et rektoraat peab võitlema koolitustellimuse saamise eest ja tuleb avada erialasid, mis võimaldaks maaülikooli meelitada noormehi). Debati korraldanud Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori Rando Värniku selgitusel oli debati eesmärk saada vastuseid võimalikult paljudele küsimustele, mitte jääda arutlema paari-kolme teema ümber. Tema sõnul oli oluline, et ülikooli inimesed saaksid ülevaate iga kandidaadi vaadetest ja mõtetest. Seepärast olidki paljud küsimused suunatud ülikooli siseprobleemidele (näiteks küsimused teemal, millist ülikooli vara kavatsete maha müüa või kes on uus teadus-, kes õppeprorektor). Läbirääkimata valdkond Ega sellestki teemast üle ega ümber pääsetud. Seda, et aastatel 2002–2004 tuli Eesti Maaülikoolist vaid üks patenditaotlus, nimetas Klaassen halvaks näitajaks. Tema üks lubadus oli see, et viie aastaga viib ta maaülikooli doktoritööd Tartu Ülikooli doktoritöödega samale tasemele. Tullus ei jätnud seda väidet ümber lükkamata, öeldes, et juba paari aasta eest viidi neil doktoritööd Tartu Ülikooli töödega samale tasemele. Üks oluline valdkond, mille põhjalikumat lahtirääkimist kõrvaltvaataja oodanuks, oli just koostöö teiste kõrgkoolidega. Ent vastas vaid Sepp. Tema kujutlustes tähendaks parem koostöö seda, et rohkem tuleks ühiselt taotleda raha Euroopa tõukefondidest. Tippteaduskeskuse staatuse taotlemiseks tuleks samuti omavahel senisest enam lävida. Ja üks ühistegemise vormidest on Sepa nägemuses ühised õppekavad. Kuidas seda kõike saavutada? Võib-olla ongi vastused nendele küsimustele salakaardid, mida iga kandidaat väiksemas seltskonnas kohtudes, oma seisukohti selgitades ning lubadusi jagades välja käib. Ühte juba teada tõde kandidaadid siiski esitlesid: üks neist on tugev teaduse vallas, teine tunneb maaülikooli kui oma viit sõrme ning kolmas on tõesti olnud ülikoolist ja teadusest ehk liiga pikalt eemal. -------------------------------------------------- Õlle jaoks rektor raha ei annaks Rektorikandidaatide huumorisoone testimiseks taheti teada, kuidas käituks rektor, kui tudeng tuleks temalt küsima a) õlleraha; b) söögiraha; c) kojusõidu raha; c) üüriraha. Mait Klaassen on söögiraha andnud, kojusõidu mure on ta lahendanud nii, et on tudengi oma auto peale võtnud. Üüriraha küsimuses jäi oli Klaassen pisut jännis, mööndes, et kõik tema juurde elama ei mahu. «Kui õlleraha on puudu, siis selle tunneb enamasti eemalt ära ja sel puhul mina rahakotti välja ei võta,» muigas riigikogulane. Hardi Tullus soovitas tudengeil mõelda sellele, et kunagi elus pole õlle jaoks nii palju raha kui ülikoolis – vähemalt temal oli see nii olnud. Kalev Sepp on valmis üürirahaga kitsikuses olevale tudengile pakkuma tööd mõne projekti juures (siiski möönis ta, et hoolimata võimalusest enamasti tööle ei ilmuta). Õlleraha ta ka ei annaks, kuid ta on valmis tudengile kannu õlut välja tegema, kuid tingimusel, et ta selle Sepaga koos ära joob, tema juttu kuulab ning kaasa arutleb. (PM) |
kõik galeriid
