Spordikuninganna kergejõustiku tõeline fänn võis möödunud suvel lemmiktegevust nautida nagu gurmee, kes Pariisi nooblis restoranis kahe tuhande euro eest hõrke toite mekkides lõpuks vaimustunult näpud puhtaks lakub.

Pelutavalt mõjub hoopis teadmine, et viimasel ajal on tunduvalt rohkem kõneainet pakkunud Andrus Värniku tembud. Küll pajatab odaviske maailmameister, kuidas hea seks enne võistlust kasuks tuleb, küll kihutab ta Tallinna-Tartu maanteel autoga 164 km/h ja küll kurdab elukaaslase puudumist. Ning tagatipuks kuulutab, et tänavu 73.38 ketast heitnud Kanter pole mitte keegi.

Värnik pole paha poiss

Minu hinnangul ei ole Värnik iseenesest paha poiss. Talle meeldib isikupärane must huumor, kuid Eestis leidub väga vähe inimesi, kes suudavad Antsla kandi (võlla)nalju mõista. Kahjuks tekib nii mõnelgi tippsportlasel keskpärase või ebaõnnestunud hooaja järel sisimas paaripalline maavärin. Ja lõpuks vallanduva vulkaanipurske tagajärjel kannatavad vahel ka süütud inimesed.

Siinkohal üks väike lüüriline meenutus. 2003. aasta maailmameistrivõistlustel Pariisis kogesin omal nahal, milliseid üleelamisi võib põhjustada parima sportlase altminek. Toona sattusin kopsuklamüüdia ja jalavigastuse küüsis vaevelnud Erki Noolega ühte seltskonda. Minu õnnetuseks otsustas hooajas pettunud olümpiavõitja ajakirjanikku kasutada paraskina, kuhu ta kogu sõnasolgi hoogsalt valas.

Mis seal salata, too Noole äkiline rünnak mõjus šokina, millest ma väga kaua taastusin. Kuid tagantjärele targana olen saatusele tänulik, et nii palju koos Eesti kõigi aegade ühe edukama sportlasega mööda maailma tiirutada sain. Just Noolega suheldes õppisin elus küllaltki täpselt eristama pooltoone. Ka see Pariisi juhtum õpetas, kui õrn võib olla tagasilööke kogenud tippsportlase hing.

Käis mitu korda vaibal

Aga tagasi Värniku juurde. Lugupeetud Jaak Salumets ütles juba mitu aastat tagasi, et sellises olukorras lasub kaasvastutus ala juhtoinal (sellist sõna kasutaski). Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi peab toimima nagu seismograaf, suutes prognoosida väiksematki maalihet, mis võib kasvada väga kurbade tagajärgedega katastroofiks.

Kergejõustikku on riigi taasiseseisvumise järel raputanud suuremad ja väiksemad maavärinad. Teigamägi peab koostöös ala peasekretäri Urmo Raiendi ja juhatusega jälgima eriti hoolikalt, et spordikuninganna maastikku ei tabaks kahe aasta tagune Tai ja Indoneesia katastroof. Sest seda me üle ei elaks.

Tean päris täpselt, et Teigamägi on Värnikut sel aastal vaibale kutsunud vähemalt viis korda. Aga tulemus! Loomulikult on kõrvaltvaatajal kerge lobiseda: miks ei tehta nii või naa? Ka sõbralikku soovitust pole lihtne anda. Ei saa ju Värnikule kinkida hõbedast suukorvi.

Teigamägi on nutikam kui mitu tema eelkäijat kokku. Usutavasti mõtleb midagi välja. Küllap on ta teinud õiged järeldused omaaegsetest läbirääkimistest Noolega.

Toona võttis fännina kergejõustiku kidurat majanduslikku seisu isiklikest dividendimiljonitest turgutanud Teigamägi täiesti vabatahtlikult lepitaja rolli.

Polnud just kerge ülesanne kaht edukat ja kanget – toonast alaliidu presidenti Neinar Seli ja Noolt – läbirääkimistelauda meelitada ning mõlemat poolt rahuldava lahenduseni jõuda.

Ütleme nii, et rahupiipu üritati küll sõbralikult popsida, kuid tegevus päädis sageli suitsu kurkutõmbamise ja läkastamisega.

Teigamägi peab üldse keerulisi valikuid tegema. Kahe teraga mõõk on näiteks järelkasvu hoogne toetamine.

Keerulised valikud

Noort taime tuleb kindlasti väga hoolikalt kasta, ent kunagi ei tea, mis temast saab. Minu meelest võiks jõulisemalt kasutada piitsa ja prääniku poliitikat.

Ei taha muidugi öelda, et Teigamägi peaks puhtsportlikult hiilgava hooaja lõpetamisel lavale astuma frakis, kuldne tordialus käes ja suur malakas vööl. Aga mõtteainet peaks tal piisavalt jätkuma. Ja kui siis veel mõni edukalt töötav treener Vene vintpüssi kombel käitub – lööb tagasi nii kõvasti, et nõrk mees oleks tükk aega hingetu –, kipub olukord päris hulluks minema.

Nii et, härra Teigamägi, enne jõule tuleb ilmselt käia seismograafiga hooldusremondis. Seejärel on jälle mõistlik keskenduda põhitööle, nagu sa ise ütled: teele veeretatud põllukivide vahel slaalomi sõitmisele. Jõudu, ettevaatust ja kannatlikkust sel teel!