Kultuuriminister tahab, et rah vusringhäälingut hakkaks juhtima poliitikud, nendib Andri Maimets. Oma argumente toestab minister juttudega nn vana Euroopa avalik- õiguslikest mudelitest. Praegu pakutud ringhäälingunõukogu struk tuur ei vasta aga tegelikult kuidagi näiteks Soome Yleisradio juhtimisstruktuurile.

Tants järgmisel nädalal parlamendi täiskogu ette jõudva rahvusringhäälinguseaduse eelnõu ümber ei taha kuidagi vaibuda. Ja parem ongi, sest kui kõik praegusele eelnõule takka kiidaksid ning valitsuse, väidetavalt küll vaid justiitsminister Rein Langi kirjutatu vastu võtaksid, oleks tulemuseks rahvusliku ringhäälingu muutmine valitsuskoalitsiooni sületeleks.

Ehkki algul murti piike sellegi pärast, kas ETV ja Eesti Raadio ikka võivad ennast tulevikus reklaamida ning oma toodangut müüa, näib see vaidlus viimaks raugenud olevat. Kultuurikomisjoni istungil möönis isegi kultuuriminister Raivo Palmaru, et seaduse saab vastu võtta ka sellise keeluta.

Et Palmaru kunagine uitmõte reklaami tagasitoomisest rahvusringhäälingusse eos summutati, jääb praeguse eelnõu ainsaks tüliõunaks ETV ja Eesti Raadio juhtimine ehk siis see, kuidas moodustada uus ringhäälingunõukogu. Keskerakondlikule kultuuriministrile või reformierakondlikule justiitsministrile näib meelt mööda olevat, et rahvusringhäälingut hakkaks juhtima parlamendipoliitikud ehk tegelikult koalitsioonierakonnad.

Lootuses teisi oma seisukoha õiguses veenda jutustab näiteks Palmaru nn vana Euroopa avalik-õiguslikest mudelitest, segades laia kaarega ühte patta Soome ja Itaalia ringhäälingumudelid, ning justkui sellest veel vähe oleks, pikib oma kaitsekõnesse segaseid meediateoreetilisi avaldusi, mis meediaõppejõu Marju Lauristini hiljutises raadioväitluses lihtsalt naerma ajasid.

Kes vähegi Euroopa ringhäälingupoliitikat uurinud on, see teab, et meie praeguses eelnõus kirjeldatud nõukogu üheastmeline politiseeritud struktuur ei vasta kuidagi Soome Yleisradio kaheastmelisele ja depoliseeritud juhtimisstruktuurile. Mis siis, et kultuuriminister nii väidab.

Liiatigi unustab minister mainimata, et seesama eeskujuks toodud vana poliitkultuuriga Lääne-Euroopa otsib juba paarkümmend aastat paremaid avalik-õigusliku ringhäälingu juhtimismudeleid, sest senine viis on ajale jalgu jäänud. Nii võib vaid imestada, et kolleegid lugupeetud ministrile õlale ei patsuta, et viisakalt öelda: Raivo, aitab hämast!

Loodetavasti suudab parlament ammuoodatud seaduse veel sel aastal vastu võtta, andes endale aru, et rahvusringhäälingu ja riigitelevisiooni vahel ei ole võrdusmärki. Isegi kui keegi seda väga tahaks.