Mihkel Oviir kirjutab, et Eestit võib küll infoühiskonna arendamisel edukaks pidada, kuid tuletab meelde, et IT pole mitte eesmärk, vaid vahend, kuidas riiki inimesele lähemale tuua. Kui riik sellega tegelema ei hakka, kaob tiigri hüppevõime.

Küllap on enamik meist riigi või omavalitsusega asju ajades kirunud, et inimesi jooksutatakse ühest asutusest teise – korjama taotlusele kooskõlastusi, saama tõendeid. Ühe asutuse elektroonilisest süsteemist paberile välja trükitud andmed tuleb viia teise asutusse, kus need omakorda arvutisüsteemi sisestatakse. Kilplaslik ja paber- ehk p-riigile, mitte e-riigile kohane.

Näite eesmärk pole teha etteheiteid Tallinna linnale, kelle IT-tase on üks Eesti parimaid. See on lihtsalt näide olukorrast, kuidas riigi tegelikke IT-võimalusi kodaniku heaks ära ei kasutata. Eesti on tehniliselt valmis pakkuma ülihead teenust, kuid see takerdub ametnike mugavuse ja vale mõtteviisi taha, puudu on viimane sillajupp, mis viiks e-teenuse kodanikuni.

Seda kinnitab ka riigikontrolli äsjane audit, mis tehtud koostöös E-riigi Akadeemiaga. Audit käsitleb kohalikele omavalitsustele infoühiskonna arendamisel pakutavat riigi tuge, samuti on uuritud maa- ja linnarahva võimalusi ning soove infoühiskonna hüvesid tarbida.

Jah, Eesti võib end infoühiskonna arendamisel vägagi edukaks riigiks pidada. Mitte ainult seepärast, et oleme suutnud muule maailmale oma edumeelsete algatustega sellise mulje jätta: meil on ju juba miljon ID-kaarti, e-hääletamine, raamatukogude internetistamine, avalikud internetipunktid, avalik WiFi jne.

Edu märgiks on ka arvuti- ja internetikasutajate hulk – Emori uuringu järgi sel kevadel 60 protsenti elanikest – ning internetipanganduse kindel koht meie igapäevaelus. Kõnekas on ka fakt, et tänavu täitis üle 80 protsendi tuludeklaratsiooni esitanuist selle internetis ning enam makstud raha tagastati netideklaratsiooni esitanuile viie päeva jooksul. Eesti on siin eeskujuks kogu maailmale. Aga...

Digitaalne lõhe süveneb

Riigikontroll on siiski murelik, sest meie hinnangul tuleks riigil astuda olulisi ja jõulisi samme, et meie e-tiiger ei muutuks uimaseks lamasklejaloomaks, et senine arengutempo jätkuks. Tasub meeles pidada Euroopa Liidu infoühiskonna dokumendis i2010 märgitut: ligikaudu veerand liidu sisemajanduse kogutoodangu kasvust ja 40 protsenti tootlikkuse suurenemisest tuleneb just info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendamisest.

Kuigi arvutiomanike ja internetikasutajate arv on viimasel viiel aastal Eestis stabiilselt kasvanud, suureneb üha digitaalne lõhe linna- ja maaleibkondade vahel. Linnakodude internetiühendustelt on Eesti Euroopa Liidu riikide keskmise lähedal, meie maakodudes on aga ühendusi kolmandiku võrra vähem kui linnas.

Põhja-Eestis on arvuti 49 protsendil ja internetiühendus 44 protsendil kodudest, Kirde-Eestis aga vastavalt vaid 30 ja 24 protsendil. Samas peab ligikaudu 40 protsenti leibkondadest koju arvuti ja internetiühenduse soetamist liiga kulukaks või kahtleb selle otstarbekuses.

Põhjuseks on internetiühenduse sisseseadmisega kaasnevad kulutused, mida üle 60 protsendi ühenduseta leibkondadest peab liiga suureks, ning andmeside tehnilised raskused hajaasustusega piirkondades.

Olukord peaks oluliselt paranema, kui viiakse ellu eelmisel aastal algatatud projekt KülaTee 3, mis on mõeldud maainimestele internetiühenduse loomiseks. Riik eraldas selleks ligi 30 miljonit krooni. Projekti lõppedes peaks peaaegu kõigis maakohtades olema võimalik saada riigi määratud tingimustel interneti püsiühendus.

Euroliidu statistikatalituse Eurostat andmetel ei oska üle kolmandiku (37 protsenti ehk umbes 370 000 inimest) Eesti 15–74-aastastest elanikest arvutit kasutada, neist hinnanguliselt üle 100 000 inimese oleks valmis seda riigi toel õppima.

Üldises arvutikasutamise oskuse tasemes on meil seega veel palju teha, et järele jõuda Põhjamaadele, kus juba peaaegu üheksa inimest kümnest suudab kas või minimaalsel tasemel arvutit käsitseda. Eesti oma kahe kolmandikuga jääb küll Euroopa Liidu keskmisele tasemele, kuid see ei tohiks ambitsioonikat e-tiigrit rahuldada.

Seetõttu soovitaski riigikontroll haridus- ja teadusministrile korraldada koos kohalike omavalitsustega ajavahemikul 2007–2010 arvuti ja interneti kasutamise tasuta koolituse 20 000–

30 000 inimesele aastas.

Samas ei vähenda internetiühendus ja arvuti kasutamise oskus automaatselt lõhet linna- ja maaleibkondade vahel. Määravaks muutub hoopis internetis pakutavate e-teenuste kasulikkus inimestele ja nende oskus interneti teel asju ajada. Kolmandaks teguriks on internetiga kaasnevad kulud. Lõhe hakkab vähenema siis, kui inimene tunneb, et tulu internetist on suurem kui kulu.

Kes vastutab?

Infoühiskonna ühtlane arendamine kõigi kodanike tarvis saab loodetavasti üheks neist küsimustest, mis leiab oma koha Eesti tuleviku üle peetavates diskussioonides. Samuti loodan, et Eestis suudetakse õppida brittidelt, kes aastaid tagasi viisid e-riigi arendamise juhtimise peaministri büroo tasandile.

Eesti koalitsioonivalitsuste ja ministeeriumide süsteemis ei taha ministrid üldiselt üksteise n-ö mängumaale sekkuda. On neid, kellele pole infoühiskonna teema küllalt atraktiivne; on neid, kes leiavad, et IT on tugifunktsioon, millega peaks tegelema iga ametkond eraldi.

Seega ilmneb Eesti tavaline häda – iga ministeerium vaatab küsimust vaid oma mätta otsast, puudu on eestvedajad ja vastutajad.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tegeleb infopoliitikaga ja e-riigi arendamisega. Siseministeeriumi vastutusalas on kohalikud omavalitsused. Kelle mureks on aga kohaliku infoühiskonna arendamine, omavalitsuste infotehnoloogiliste vajaduste ja probleemidega tegelemine? Paraku omavalitsuste endi.

Samas osutavad kohalikud omavalitsused inimestele hinnanguliselt 70 protsenti avalikest teenustest. Enamik omavalitsusasutusi on suutnud soetada endale nüüdisaegsed arvutid ja neil on töökindel internetiühendus.

Alati ei ole aga arvestatud sellega, et infotehnoloogilised lahendused haakuksid riigi infosüsteemidega; et nende lahenduste abil saaks võimalikult palju avalikustada infot omavalitsuse tegevuse kohta; et omavalitsuste tegevus oleks korraldatud viisil, mis teeks võimalikult palju valdade-linnade osutatavaid teenuseid kodanikele interneti kaudu kättesaadavaks.

Nii tulebki tunnistada, et enamikule Eesti omavalitsustele pole jõukohane saada iseseisvalt hakkama kõigi enda ees seisvate infotehnoloogiliste ülesannetega ja riigi pandud kohustustega. Vaid üksikutes omavalitsustes on võimalik veebilehelt allalaetav blankett täidetuna ja digitaalselt allkirjastatuna tagasi saata. Muide, kohalike omavalitsuste seas on selge liider Tartu linnavalitsus, kes suutis auditi ajal digitaalsel kujul pakkuda 14 liiki asjaajamist.

Maal napib IT-spetsialiste, enamik omavalitsusi talitab omaette, kooskõlastamata oma tegevust teistega. Riik on aga üritanud oma suhtelist tegevusetust omavalitsuse liinis õigustada sellega, et sekkumine riivaks omavalitsuse iseolemise põhimõtet. Omavalitsused küll nii ei arva. Vastupidi – üleriigilised omavalitsusliidud leiavad, et riigi tugi ja koordineeritud koostöö omavalitsuste toetamiseks on vajalik.

IT on vahend, mitte eemärk

Infoühiskonna, e-teenuste ja e-valitsemise arengu loogika peaks meid viima arusaamisele, et IT pole mitte omaette eesmärk, vaid vahend ja võimalus muuta avalike teenuste kasutamine kodanikule lihtsamaks, kiiremaks, tõhusamaks, mugavamaks ja paremaks.

Juba praegu kohustab seadus riiki avalike teenuste osutamisel lähtuma sellest, et nii kodanikel kui ka ettevõtteil oleks teenuse saamine odav, lihtne ja mugav. Mil määral seda seadust täidetakse, ütleb igaühele tema enda kogemus.

Olen kindlal veendumusel – kodanikud ei tohiks lasta enam ametiasutustel ja ametnikel end jooksutada ega nõuda andmeid, mis on riigi andmekogudes juba olemas. Kutsun protestima kõiki, keda üritatakse järjekordselt sundida asju ajama traditsioonilisel p-viisil – pabereid sinna-tänna tassima ja ühe ametniku juurest teise juurde jooksma. On ametnike asi vajalik info kokku korjata.

Viimati nimetatud põhimõtte järgmise kohta on ka häid näiteid: vanemahüvitise ja peretoetuste taotluste menetlemise elektrooniliseks muutmisega vabastati enam kui 200 000 lapsevanemat kohustusest muretseda erinevatest asutustest kuni seitse paberit ning ametnikud kohustusest kontrollida ja sisestada nendel paberitel kirjas olevaid andmeid. Sellised juhtumid on praegu aga kahjuks veel pigem erandiks.

E-riik on alati kohal

Viimasel ajal on olnud kuulda kurtmist teemal, et näe, riigiasutused muudkui lahkuvad maapiirkondadest, riigi kohalolek jääb üha väiksemaks jne. Minu arvates lähtub selline kurtmine väärast eeldusest, justkui oleks riigi kohaloleku näitaja see, kas maakonnakeskuses on riigiasutuse osakond, filiaal või muu esindus. Ometi pole oluline asutuse füüsiline kohalolek, vaid see, kas inimene saab oma asja võimalikult mugavalt aetud.

Jah, mitmed riigiasutused on omavahel süsteemselt kooskõlastamata optimeerinud oma struktuure nii, et näiteks Viljandist tuleb mõnd asja ajama sõita Tartusse, mõnd Pärnusse ja mõnda hoopistükkis Tallinna.

Selline lahendus tekitab segadust, aga selle probleemi saab väga lihtsalt lahendada. Just infotehnoloogia kasutamine muudab täiesti tähtsusetuks selle, kus üks või teine avalikku teenust osutav asutus paikneb.

Eestis peaks olema asjad korraldatud nii, et igaüks saab koduarvutist või kohaliku omavalitsuse infopunktist/teenindustoast arvuti abil avaldada tahet saada üht või teist avalikku teenust. Kõik ülejäänu – kõikvõimalike kooskõlastuste, andmete jms kogumine, kasutades riigi infosüsteeme ja sadu andmekogusid – on juba riigi või omavalitsuse asi. See oleks nn ühe akna süsteem, kus inimene annab oma e-avalduse sisse ja samas kohas saab ka vastuse, resultaadi.

Ja need inimesed, kes elavad kaugetes valdades, saavad alati oma vallamajast abi, kui neil on vaja mingit toimingut teha, nad ei pea kuhugi kaugele maakonnakeskusse või pealinna sõitma, et ametnikud neid jooksutada saaksid.

Nii tekibki meil olukord, kus kodanik tunneb riigi kohalolekut sõltumata sellest, kus ta ise parasjagu viibib. E-riigi abil saame anda kodanikele riigi kohalolekut tunda palju paremini kui mis tahes riigiasutuse esinduse kohapeal paiknemise abil.

Seega – toetades ühelt poolt inimeste arvutioskuste arendamist ning soodsa hinnaga ja kõikjal kättesaadava internetiühenduse loomist ning pakkudes teiselt poolt head avalikku teenust elektroonilisel viisil, saame oluliselt leevendada probleeme, mis on praegu maapiirkondades eriti teravalt tunda.

Kindlasti ei tähenda see, et kõik riigi ja kohalike omavalitsuste pakutavad teenused saab kohe hommepäev internetti üle viia. Aga on vaja alustada. Paraku puudub siiani analüüs, milliseid teenuseid, millal ja millisel määral oleks otstarbekam osutada elektrooniliselt.

Euroopa Liidu kesktasandil on juba välja valitud 20 põhilist avalikku teenust, mille peaks esimestena on-line’is kättesaadavaks tegema. Samuti on määratud neli e-teenuse osutamise taset, alates teenuse kohta info jagamisest veebilehel kuni teenuse osutamiseni täiselektrooniliselt.

Nii tuleks läbi analüüsida kõigi avalike teenuste e-teenustele üleviimise võimalikkus. E-teenuste arendamisel tuleb kindlasti uurida ka võimalike kasutajate vajadusi. Viies elektrooniliseks esmajärjekorras enim kasutatavad avalikud teenused, on ka kodaniku võit kõige suurem. Nii oleks juba paari aastaga võimalik asutuste infohaldus ja -vahetus korraldada selliselt, et kõik suudavad kokkulepitud e-teenuseid osutada.

Inimesed e-teenuse ootel

Uuringukeskus Klaster selgitas välja, et nii maal kui ka linnas ollakse valmis kasutama erinevaid riigi pakutavaid e-teenuseid, nende suhtes ollakse juba ette positiivselt meelestatud. Inimeste arvates säästavad e-teenused aega (86%) ja raha (46%), nende abil saab soovitud info kiiremini (74%), samuti rohkem ja kvaliteetsemat infot (36%) ning need annavad võimaluse sobitada paremini oma pere- ja tööelu (31%).

Eesti tuntumaid infoühiskonna propageerijaid ja IT-eksperte Henn Sarv on sõnastanud suurepäraselt oma eesmärgi infotehnoloogia kasutamisel – eesmärgiks on aidata inimene IT-vahenditega tagasi looduse ja loomuliku eluviisi juurde. Sarv rõhutab, et infotehnoloogia kasutamine annab võimaluse säästa meid rutiinsest tööst ja pühenduda rohkem eneseleidmisele, õppimisele ja loomingule.

Pole välistatud, et seniste avalike teenuste põhjalik analüüs lubab sadu toiminguid või tuhandeid ametikohti e-teenuste tulles üldse ära kaotada. Inimesed vabastatakse sellise töö tegemisest, mida saavad teha masinad: nii saab säästa inimjõudu nendeks töödeks, mida vaid inimene suudab, leevendades seega Eestit painavat töökäte puudust.

Kasutagem siis neid võimalusi. Ja olgem õnnelikud, et meie probleemid on sellised, nagu nad on – ülejäänud maailma hädade kõrval täiesti tühised ja lihtsalt lahendatavad.

Arvamus

Henn Sarv, IT-ekspert:

Mihkel Oviir on oma jutus keskendunud väga olulisele osale meie IT- ja e-arengus. Meil on edu, aga seda ei kasutata täielikult ja see ei jõua kõigini.

Digitaalne lõhe tuleb paljuski inimesest, kes suhtleb riigi või omavalitsusega kord aastas. Ta ei tunne ei vajadust, ei näe ka probleemi, ei õpi ega avalda ka survet. See, kes suhtleb ametnikega iga päev, on ammu leidnud üles need vähesed, kuid kasulikud viisid asju internetis ajada.

Olen näinud ka e-teenuse teist poolt. Auto registreerimisel oli mul võimalus kasutada e-ARK teenust ja nägin, kui kummaline see teiselt poolt on: e-vormid, lepingud ja muud dokumendid prinditakse paberile, digiallkirjad samuti, pärast on nende väärtus null, ja edasi aetakse ikkagi asju paberitega. Tehnoloogia on kui fassaad, e- teisendatakse tagasi p-asjaajamiseks.

Tartus on väga palju asjaajamist e-teenustele üle läinud. Sellest aga ei tea inimesed ja ei tea ka teised omavalitsused, sest miks muidu Tartus koostatud e-vorme mujal nii vähe kasutatakse.

Olen soovitanud osa projektiraha panna trükistesse. Väike brošüürike igas omavalitsuses, mis olemasolevat tutvustab. Ja just paberil, sest e-teenuseid on vaja selgitada inimesele, kes neid ei kasuta, mitte neile, kes juba niigi internetti kasutavad.