«Adrenaliinilaks ning suurepärane viis ennast vormis hoida – seda lihtsalt peab kogema,» räägib Indrek vaimustunult. «Ma ei ole mingi supertegija. On sadu surfajaid, kes on minust paremad. Aga kui tuult on, siis surfan. Iga päev.» Tallinnas elav ja töötav Indrek Kalme kohtus oma uue harrastusega paar aastat tagasi. Nüüd juba tunneb hästi nii ilma kui tuult.Jalgratas? See kuulub pigem ta varasemasse ellu. Seitse aastat tagasi Seitse aastat tagasi oli Indrek Tartu rattaralli 136-kilomeetrise distantsi stardijoonel. 30-aastane ja parimas vormis, nagu ei kunagi varem! Ta oli endale just uue võistlusratta muretsenud ja lõpetas heas rühmas. Pärast finišit jõi ja kinnitas keha. Enne, kui sõbra Hindrek Leppsalu nähes kokku varises. Sõber alustas elustamist. Angelika Lall uudistas samal ajal oma lapsega Tamme staadioni väravas. Tal oli vaba päev. «Ma nägin, et keegi sportlastest oli just nagu pikali,» meenutab ta. Angelika surus end lähemale – meditsiinitöötajana ta lihtsalt ei saanud pealtvaatajaks jääda. «Ma katsusin Indreku pulssi – seda ei olnud. Tuli treener. Tema tegi hingamist, mina südamemassaaži. Tundus, et aeg seisab. Lõpuks jõudis kohale kiirabibrigaad, » räägib Annika. Indreku elu läheb edasi normaalset rada pidi. Haiglast sai ta välja kahe ja poole nädalaga. Sporti hakkas tegema kolme-nelja kuu pärast. Jookseb, suusatab, surfab. «Jah, rattaga sõidan vähem, sest igatsen taga neid aegu, mil olin ratta seljas tõeliselt hea,» tunnistab ta. «Ei, ma ei mõtle selle sündmuse peale väga sageli. Aga inimesed, hoidke ennast heas vormis, siis on elul teile midagi ka pakkuda. Ka arst saab teid siis paremini aidata, kui te talle poolele teele vastu tulete.» Kõik läks viltu Monikal, kes ei soovinud perekondlikel põhjustel oma täisnimega esineda, on üks nelja aasta tagune sügispäev hommikust peale pisiasjadeni meeles. «Mina ei kuulnud äratuskella ja tema ütles, kas sa paned selle kella juba ükskord kinni. Ja siis tema ei tõusnud ja mina ütlesin, kas sa tõused juba ükskord üles,» meenutab naine. «Need olid nagu mingid halvad märgid, mis ütlesid, et sel päeval kisub kõik viltu,» räägib Monika. See oli jooksumaratoni päev. Päev, mil ta kaotas oma kõrvalt mehe ja laste isa. Pärast finišit jõudis Monika mees vaid halba enesetunnet kurta. Ja siis tõdeti, et arstidel ei õnnestunud teda päästa. Monika võdistab õlgu, kui lisab, et ka ta mehe isa ja vanaisa on ära viinud äkksurm. «See on neil perekonnas sees. See oleks võinud ükskõik kus juhtuda,» räägib ta. «Ükspäev küsis mu poeg, et kas ka tema lõpetab samamoodi.» Sport oli Monika mehele terve ta elu. «Me olime ta südant kontrollinud. Ei rütmihäireid, ei vererõhuprobleeme. Täpsemaid uuringuid me ei teinud, sest ta ei kaevanud millegi üle,» ohkab Monika. «Veidike ehk oli väsinud. Mina ütlesin küll: arvesta juba oma aastatega. Aga tema suhtumine oli, et tema jookseb, kuni jaksab.» Spordimeditsiini- ja taastusravikliiniku arst Aet Lukmann tõdeb, et viimasel ajal on olnud ootamatuid surmajuhte ka väga noorte inimeste seas. Need leiavad aset kas treeninguil, võistlustel või koguni kehalise kasvatuse tunnis. Alati jääb õhku küsimus, miks? Kliiniku juhataja professor Jaak Maaroos tõdeb, et paljudel juhtudel on sport omamoodi päästikuks. Inimesel võib olla kaasasündinud või omandatud haigus, mida ta pole varem märganud. Mitte et sport põhjustaks haigestumist, aga sport võib suurendada niisugusel juhul riske koguni kaks ja pool korda. Mida teha, et seda ei juhtuks? Arstid räägivad, et vahel piisab põhjalikust vestlusest perearstiga, lihtsatest analüüsidest ning elektrokardiogrammist – mitte midagi väga eripärast või kõrgtehnoloogilist. Alles siis, kui tekib vajadus tõsisemaks uuringuks, suunatakse inimene eriarsti juurde. Dr Lukmann rõhutab, et kui aktiivselt sporti tegev inimene on juba üle neljakümne, siis peaks ta spordimeditsiinikabinetis kindlasti läbi tegema koormustesti. «See on inimese vaba tahe ja tunnetatud risk. Siin arstidest üksi ei piisa,» rõhutab dr Luk- mann. «Sest kui inimene tahab, siis ta tuleb testi tegema, aga kui ei taha, siis ei tule.» Igavene noorus Massispordiüritustest võtab osa tuhandeid 40- ja 50-aastasi inimesi, kes iga hinna eest võitlevad oma nooruse ja võimekuse säilimise eest. Mida rohkem nad pingutavad, seda paremaid tulemusi nad saada ihkavad. Ja tulemused paranevadki, kuni teatava piirini. «Aga mõnikord on ebasoodsaid faktoreid,» hoiatab professor Maaroos. «Kuum ilm, hiljuti läbipõetud haigus... Ja siis satuvadki ambitsioonid ja kehalised võimalused vastuollu.» Ülehomme algab Tartus tipptasemel rahvusvaheline konverents «Exercise and Heart», kus professor Jaak Maaroosi ettekanne puudutab südamehaigusega inimese liikumisravi ja kehalist võimekust. «Terviserikke üle elanud inimese puhul ei kehti enam see, et ta ei tohi ennast kunagi pingutada. Sport on sellisel puhul nagu iga teine ravim – ta on vajalik, aga ta annus ja võtmise sagedus peavad olema täpselt doseeritud,» ütleb Maaroos. Tervisekontroll
> Loe edasi |
kõik galeriid
