Tartu volikogu esimees Olev Raju nentis mullusest hooajast kokkuvõtet tehes, et linna rahakotist kõigeks vajalikuks ei piisa.

Ühtlasi märkis esimees, et viimastel aastatel on olnud palju nurinat mitmete ehitiste üle, ning sedastas, et kuni Eestis valitseb selles valdkonnas seadusandlik stiihia ja erahuvi domineerib, ongi asjad segased.

Ehitamist reguleerivad linnas mitmed määrused, otsused, korraldused jm õigusaktid ning lepingud. Vähem kui elamusektorile on seni tähelepanu pööratud Tartu ärihoonete ja äripindade arengule ja arendamisele, kui just parasjagu mõni skandaalne seik pole päevakorda kerkinud.

Aga neid skandaale ja skandaalikesi lahvatab Tartus paraku pea iga paari kuu tagant, sest äripindade puhul põrkuvad sageli avaliku ja erasektori, aga teisalt ka ärikonkurentide huvid.

Keegi jääb ilma

Äripindade ehitamisega võtab ärimees või arendaja äririski enda kanda, kuid ärihoonete ehitus- ja arendustegevusel on ka varjukülg. Nimelt peab omavalitsuse korralduse seaduse järgi vajaliku infrastruktuuri rajama ja seda hooldama omavalitsus, sest muude ülesannete hulgas on linna korraldada elamu- ja kommunaalmajandus, heakord, jäätmehooldus, ühistransport ning ka linnatänavate korrashoid.

Pidevalt loeme ja kuuleme, et Tartus teede ja tänavate korrashoiuks raha ei jätku.

On ärimehi, kes oma klientide paremaks teenindamiseks (s.t äripinnalt suurema kasumi teenimiseks) korrastavad oma kulul ja hooldavad või ehitavad koos ärihoonega ise välja linnatänavaid ja parklaid.

Teisalt on teada juhtumeid, kus äripind või -hoone pannakse püsti, aga tänava- või parklaehituse, nende hoolduse jm kulud võetakse seadust ära kasutades linnaeelarvest elamu- ja kommunaalmajanduskuludest. Ning seda koguni eelisjärjekorras – kusjuures linnavalitsus soostub mõne äriobjekti ennaktempos arendamisega. Milliste valikukriteeriumide alusel, pole teada.

Kui linnaraha paigutakse eelisjärjekorras äripindu ümbritsevate tänavate ehitusse, jäävadki mõne linnaosa elanikud ootama, millal nende kandis mõni tänav parandatakse ja valgustatakse. Vanade elurajoonide asukad võivad aastakümneid unistada, et kruusakattega kodutee asfaldi alla saab.

Tartu Postimehe ajakirjaniku küsimusele vastates ütles abilinnapea Margus Hanson, et 2007. aastal saab asfalteerida 3,5 kilomeetrit, teha jääb veel 40 kilomeetrit.

Kui samas tempos jätkatakse, näevad Supilinna või Ihaste elanikud kruusast ja liivast erinevat katet oma kodutänaval parimal juhul kümne aasta pärast.

Kui eelarves või arengukavas plaanitud remondi asemel (nt Oa tänav, mis suundub kesklinnast populaarsesse Tähtvere-Supilinna spordiparki ) võetakse ette mõni muu, äriliselt olulisem objekt, siis veelgi hiljem.

Hoogsad kavad

Et Tartu Postimeheski on kirjutatud poleemikat tekitanud linna äriobjektidest, mainin siin vaid mõnda suuremat, kus ehitustanner veel avamata, pooleli või lõpetamisel.

17. juulil avas Tartu südames Emajõe kaldal uksed Tartu suurim hotell Dorpat (Soola 6). Samasse kvartalisse püstitakse uut ärikeskust, mis ametlikult kannab ambitsioonikat nime AS Ülikoolilinna Ärikeskus (Turu 2), mitteametlikult Tasku. Linnarahvale on antud lubadus, et ärikeskusesse tuleb kunagi ka parkimismaja ja ärikeskus maksab finantseerimislepingu alusel mingi summa ümberkaudsete tänavate ehituseks.

Sel suvel kiitis linnavalitsus heaks ja suunas avalikule väljapanekule Soola, Väike-Turu, Sadama ja Turu tänava vahelise ala detailplaneeringu, mille järgi ehitab mainitud maalapil asuva Dorpati naaber, hotelli Tartu (Soola 3) omanik OÜ Kediiv oma hotelli kõrvale kuuekorruselise büroohoone.

Kui planeering kehtestatakse, siis nõuavad liikluskorralduse ulatuslikud muudatused linnalt lisaraha – alates uuest foorist Turu ja Väike-Turu ristmikul ning lõpetades mõne tänava laiendamise, valgustamise ja joonimise ning uute liiklusmärkide paigaldamisega. See ei maksa sugugi vähe, summa võib ulatuda mitme miljoni kroonini.

Kuid põhiküsimus on: kes maksab? Mitte ainult näiteks toodud Turu-Soola «city» kvartalis, vaid kogu linnas?

Terendav kinnisvaraturu kriis, eriti elamuehituses, ei häiri mingilgi moel ärihoonete kavandamist ja püstitamist. Kes ei usu, võib Tartu kodulehelt järele vaadata.

Näiteks ööklubi Atlantise kohale on valminud modernsete kõrghoonete projektid. Samuti eksponeeritakse kõrgusse pürgivate ärielu sugemetega hoonete eskiise Soola tänava lähialal, Sadamaturu ja Sadamateatri läheduses.

Sadamahalduse OÜ taotleb Soola 5, 5b ja 7 kruntide ja lähiala (sh Soola 10) detailplaneeringu algatamist. OÜ Kvintett valmistab juba pikemat aega ette spaahotelli Fortuuna tänava kvartalisse. Kinnisvaraarendaja Mart Avarmaa käis mööda linnavalitsuse osakondi mõttega hakata Vanemuise ülemisse parklasse veel üht 13-korruselist konverentsikeskust-spaahotelli ehitama.

Kolmekorruselist äri- ja elamuhoonet kavandatakse Aardla tänava lõpu krundile. Lõunakeskus laieneb Ülenurme valla suunas, endise sõjaväelinnaku (Puiestee-Kasarmu tänava maa-ala) planeeringu algatuses on ette nähtud mitu neljakorruselist ärihoonet, OÜ Rending kavandab Raadimõisa uut hüpermarketit.

Need on vaid üksikud näited, rääkimata kõikvõimalike kaubanduskettide poeehitustest ja -laiendustest.

Mida saab linlane?

Elamuehituse puhul informeeritakse volikogu ja avalikkust, et arendajal on plaan küsida linnalt kompensatsiooni rajatud tänavate või parklate eest. Äripindade puhul seda reeglit või avalikustamiskohustust pole.

Linnavalitsus on ammu alustanud lisatingimuste seadmist eraettevõtjatest arendajatele sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri rajamiseks, et loodavaid rajatisi saaks kasutada ka avalikes huvides, või rahastamiskohustusega lepingute sõlmimist, et kergendada koormat linnaeelarvele.

See on ainult tervitatav, sest toob teistelegi lubatud tänavaremondi aega lähemale.

Aga – ikka ja jälle lipsab läbi mõni juhtum, mille puhul jääb arusaamatuks, miks mõnele ärihoonete arendajale tehti soodustusi ning asetati ta eelisseisundisse võrreldes konkurentidega. Veelgi kurvem, kui sellised skeemid tehakse linna maksumaksjate arvelt.

Linnavolinik Neinar Seli ütles kevadel Äripäevale, et info tehingute kohta võiks olla inimestele kättesaadavam ning inimesed ise neid huvitavate tehingute kohta info hankimisel järjekindlamad – siis ei tekiks ka korruptsiooni mekki.

Jätab veidra mulje, et ka uue linnapea juhitavas linnavalitsuses puudub ajuti meele- ja järjekindlus, ohjeldamaks liigmenukaid või -teenekaid kinnisvaraärimehi. Veel küsiks, mida linnarahvas ulatusliku äripinnaarenduse eest vastutasuks saab – kas uusi tarbimisharjumusi, maitseelamusi ja avastamisrõõme või midagi enamat?