Tõepoolest, Hesse debüütromaan (tõlkinud Mati Sirkel, Tänapäev, 2007) ja Heinsaare jutukogu on peaaegu sama paksud ning kirjutatud enam-vähem sama vanade autorite poolt.

Samad igatsused

Hesse raamatu minategelane on romantik-uitaja, kes teel olles lubab endale «tihtilugu jõudeaega, et ilma süümepiinadeta päevateekond vahele jätta, rohu sisse pikali heita, mõnd lookest vilistada ja tagamõtteta rõõmustada armsa oleviku üle».

Heinsaare lood on kantud samast igatsusest, mille on saja aasta eest sõnastanud Hesse: «Otsekui luuletajate laulud ning meie öised unenäod on ka jõed, mered, rändavad pilved ja tormid selle igatsuse sümbolid ja kandjad, mis laotab oma tiibu taeva ja maa vahel...»

Heinsaare rännakute siht on koht, kus «peatub aeg, kus kuu ja päike säravad üheskoos taevas, kus elavad sõgestunud maailma eest kõrvale tõmbunud jumalad».

Arvan, et just rõhutatud ärapöördumine argisusest sai saatuslikuks Heinsaare romaanile «Artur Sandmani lugu» (2005), mida mitmed arvustajad ruttasid ründama tõsirealistliku romaani mõõdupuudega.

Jutukoguna, väiksemate annuste kaupa on Heinsaare maailmamõistmist ilmselt kergem vastu võtta. Igatahes on Toomas Vint oma arvustuses Eesti Ekspressis kuulutanud «Rändaja õnne» lausa meie kõigi aegade parimaks proosaraamatuks.

Jätaksin säärased hinnangud siiski tuleviku kirjandusloolaste hooleks ja avaldaksin siinkohal veidi tagasihoidlikumat arvamust.

Kogumiku «Rändaja õnn» tosinkonnast palast jäi eriliselt meelde kolm. Konkurentsitult muidugi «Ilus Armin», mis ainulaadse jõuga kujutab fataalsete kirgede hävitavat stiihiat. Teiseks «Teekond maailma lõppu», kus viirastuslik-müstiline unistustelaev kasvab uhkeks nägemuslikuks sümboliks.

Ja kolmandaks jääb teosest eriliselt kummitama «Insener Paaveli armastuse eesõu» – lühike, ent tugeva iroonilise-groteskse laenguga lugu ennastunustavatest kõrberännakutest mööda armastuse salakavalalt peibutavaid maastikke.

Romaani lisandused

Mõned kogumiku palad tunduvad küll olevat otsekui Artur Sandmani romaani lisandused, parafraasid või ülejäägid.

Ometi ei tahaks ma mingil viisil Heinsaare romaani ja novelle vastandada (nagu see praeguses kriitikas on juba moeasjaks muutumas).

Nii romaani kui lühijutte kannab ühtne tunnetuslik hoovus, mis pole veel kusagil vastu oma piire põrganud. Ja et noor Heinsaar mõneski suhtes kannatab välja kõrvutust noore Hessega, seda ma usun küll.

Genialistide klubis algab 20. septembril kl 20 Mehis Heinsaare autoriõhtu, kus kirjanik avaneb ka graafiku, filminäitleja ja absurdiorkestri Budapest flöödimängurina. Piletid 50 ja 25 kr.