Miks paigaldatakse Gaudeamuse mälestusmärk just Toomeorgu? Loomulikult teavad sellele vastata kõik esimesest üliõpilaste laulu- ja tantsupeost osavõtnud. Eriti olulised on tollaste üliõpilaskooride juhatuste liikmete meenutused.

1953. aastal Tallinnast Tartu ülikooli bioloogiat õppima tulnud Mall Rummole oli senise lauluharrastuse jätkuks ülikooli naiskoori katsetele minek enesestmõistetav.

Seepärast on ka mõistetav, et 7. juuli, esimese Balti üliõpilaslaulpeo eelõhtul tulid Tartu üliõpilasmeeskoori ja TRÜ naiskoori juhatus pärast pidulikku karbonaadi ja üht pitsi «Põhjakaru» (valge liköör) populaarses restoranis Volga edasi Kassitoomele. Siin, järgmise päeva peopaigas, elati välja oma rõõm kordaläinud ettevalmistustest.

Lauljad olid siiski saanud endale akadeemiliste kooride vormimütsid (valged, musta äärega). Mall Rummo-Johanson oli käinud koos meeskoorilaulja Heino Palloga Tallinnas mütsitegijaid otsimas. Nüüd olid mütsid olemas ja ka tõrvikutega rongkäik tulemas!

Kuigi mõned vastutavad isikud olid vastu olnud ja neid buršielu nähtusteks nimetanud. Peakomisjoni esimees, Tartu Riikliku Ülikooli rektor Feodor Klement aga toetas oma üliõpilasi.

Vaimustusele ühistest võitudest järgnes siiski tagasilöök. Päris peol Mall «Tuljakut» kaasa rõkata ei saanud: tal oli õnnelik olemisest hääl täiesti ära. Kuid ta läks ja seisis laululaval ühendkooris.

Olgu teada, see lava oli spetsiaalselt üliõpilaslaulupeo ajaks Oru tänava poolsele Toomeoru nõlvale ehitatud, tantsulava tehti oru põhja.

Siit, Toomeorust, arenes edasi juba varem alanud või just siinses peomelus sündinud kooride sõprus ja mõnel üliõpilaspõlve suur armastus...