Brasiillase laitmatu tehnika tekitab imetlusohkeid
(12)
15.07.2005 00:01
Martin Šmutov, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Eesti meistriliiga ainus brasiillane, Tammeka klubis mängiv Marcelo Gomes
Vinocencio avas möödunud nädalavahetusel oma väravaarve Tallinna Dünamo vastu
pallides. Tema esimene värav oli täiesti tavaline löök, mida näeb
jalgpalliväljakutel ikka ja jälle.
Teine tabamus pani aga publiku ahhetama – lõunamaalane keerutas palli nurgalöögist otse väravasse. Eesti tuntud palluritest on sellise vägitükiga hakkama saanuid käputäis või veelgi vähem. Arvatavasti kuulsaima otse nurgalöögist värava on eestlastest löönud Leonhard Kass, kes sai sellise tembuga hakkama Eesti koondise esimeses MM-valikmängus 1933. aastal Rootsiga Stockholmis. Eesti meistriliiga läbi aegade kolmanda brasiillase Marcelo Gomese visiitkaardiks nurgalöögid siiski arvatavasti ei saa, sest veelgi enam on ta vähemalt kahes esimeses liigakohtumises hiilanud oma silmapaistva tehnikaga. Kui küsida jalgpallimeeskond Tammekaga seotud inimestelt, mis on Marcelo Gomese kõige tugevam külg, toonitavad nii klubi peatreener Meelis Eelmäe, noortetreener Ruben Arutjunov kui ka meeskonnakaaslased Aivar Anniste ja Janno Hermanson esimese asjana brasiillase võimast tehnilist pagasit. Gomes näitas oma oskusi juba esimeses ametlikus võistlusmängus FC Kuressaarega – mänguvahendi enda valdusse saanud, alustas ta vastasmängijate vahel kepslemist ja tundus, et pall on tal jala külge liimitud. Sageli ei kadunud pall jalgpallisaapa küljest isegi siis, kui Gomest ründas kaks või kolm vastasmängijat. Eesti koondises pallinud Aivar Anniste kinnitusel pole ühegi meistriliigas mängiva eestlase mäng Gomese omaga võrreldav. «Ta tahab palli ja ta tahab sellega midagi ise teha,» kirjeldab Anniste. «Mõnikord läheb ta palli saades sisemiselt nii põlema, et unustab ära kõik, mis kuskil kõrval toimub. On ainult pall, tema ja vastased.» Ruben Arutjunovi hinnangul ongi Gomes hinnaline just seetõttu, et eestlaste tehnika on tavaliselt küllaltki puudulik. Nüüd saavad noored temalt õppida. Arutjunov rõhutab aga samas, et pole ju Gomeski teab mis üliinimene – brasiillane on lihtsalt oma tehnika kallal metsikult tööd teinud. «Palli tuleb armastada ja Marci (Marcelo Gomes – M. Š.) mängust on näha, et ta on palliga sina peal,» kinnitab Arutjunov. «Kunagi imestas kogu maailm Maradona trikkide peale, kuid tema lihvis oma oskusi kaheksa tundi päevas. Ainult niimoodi saab areneda.» Ainult rünnakule Tehniline arsenal pole aga ainuke eestlaste ja Gomese erinevus. Eesti liigajalgpalli või ka koondise mänge jälginud on kindlasti märganud, et ründesse tormamise asemel söödavad eestlased palli pigem tagasi kaitsjatele. Gomese puhul on olukord aga risti vastupidine. Meistriliiga brasiillane tahab rünnata. Mõte, et palli peaks kaitsele söötma, tundub talle olevat täiesti vastuvõetamatu. «Jalgpallikultuurid on erinevad,» selgitab Hermanson. «Meil tormatakse näiteks palliga mehele kohe peale. Brasiilias ootavad kaitsjad aga, et ründaja eksiks, sest muidu tehtaks kaitsjale kiirelt ära.» Gomese stiil rünnakule liikuda on Arutjunovi arvates täiesti õige, sest vastasel korral pidurdub mängutempo. Ka publikul on tagasisööte ja aeglast mängu väga igav vaadata. Samas tunnistavad Hermanson ja Anniste, et Gomese sööstud
rünnakule on veel natuke harjumatud – Eestis on tavaks distsiplineeritud stiil ja söödumäng, kus individuaalsetele oskustele nii väga ei rõhuta. Küll aga on mõlemad kindlad, et meeskonnas peab olema mängija, kes suudab vastaseid individuaalse meisterlikkusega üllatada ja mängu enda peale võtta ning tormab igal võimalusel ründesse. «Me ei mõista veel kõiki tema liikumisi ja tema meie omasid, kuid koostöö paraneb ajaga,» nentis Anniste. Seda, et Gomes eestlastest kuidagi erinevalt mõtleks, Anniste ei usu – mängutarkus tuleb ajaga ja platsinägemine kas on mängijale kaasa antud või mitte. Brasiillaste elu Kõik Gomese plussid tulenevad hindajate arvates aga tema päritolust. Ju pole kellelegi vaja selgitada, mida tähendab brasiillastele jalgpall – nad alustavad mänguga tutvumist enne kõndima õppimist ja võib öelda, et sündides kõlgub jalgpall neil juba nabanööri küljes. Jalgpall on neile pilet maailma. Jalgpall on neile elu. «On näha, et talle läheb korda, mis ta väljakul teeb,» selgitab Hermanson. «Erinevalt paljudest Eesti palluritest, kes unustavad paari päevaga mängus toimunu ära, elab Gomes pidevalt mängus.» «Ta armastab jalgpalli lihtsalt rohkem kui meie,» lisab Arutjunov. «See ongi tema ja meie vahe.» Lihtsalt erinev õpetus Kuid mis on brasiillase puuduseks? Kas ta ei viitsi joosta või ei taha teha kaitsetööd või võtab mängu ehk natuke liiga palju enda peale? Anniste nendib naerdes, et mõnikord on Gomes teda pideva triblamisega vihale ajanud küll. Samas ütleb Eesti koondislane, et brasiillasest tuleb aru saada – teda on niimoodi mängima õpetatud. «Jalgpall on lihtne mäng, kuid seda saab väga erinevalt mängida,» tõdeb Anniste. Kaitsetööd teeb Gomes võrreldes teiste Tammeka palluritega vähem, kuid Hermansoni kinnitusel on Gomes iga mänguga kaitses üha rohkem pingutama hakanud. Ehk kohaneb brasiillane ka tartlaste mängustiiliga. Anniste hinnangul on Gomese väiksem kaitsepanus aga täiesti normaalne, sest ründavate mängijate puudujääke suudavad korvata kaaspallurid. Lisaks on kokkuvõttes Gomese kasutegur väga suur. «Nõrgemate vastu pallis ta väga hästi, eks näis, mis mees tugevate vastu suudab,» sõnas Anniste.
|
