Vambola Paavo: aeg atra seada enne, kui on hilja

17.06.2008 00:01
Vambola Paavo

Vambola Paavo

Kooliaasta on läbi ja õppurid naudivad täiel rinnal kauaoodatud puhkust.Vahepeal pingestunud arutelud kirjandi vajalikkuse või kaotamise üle on saanud positiivse lahendi – küpsuskirjand
teadmiste ja eneseväljenduse näitajana jäi eksamite nimekirjas püsima.

Sellekohase kindluse andis minister Tõnis Lukase mehesõna valitsuse pressikonverentsil.
Ametnike kabinetivaikuses sepitsetud osaoskuste eksam vajus kokku nagu kaardimajake.

Esimene ämber

Muretsema paneb hoopis tulevik. Kas kümne aasta pärast mahuvad meie kodulinnas
õpilased olemasolevatesse koolimajadesse?
Sündimuse madalaseis on õnneks möödas ja uusi ilmakodanikke lisandub järjest juurde. Hiljaaegu loetud mullusest statistikast jäi meelde, et sünnid ületasid mõnesaja võrra surmasid. Linnapildiski märkab üha rohkemtiteootel emmesid.

See kõik paneb rõõmustama,ent teisalt ka muretsema: mis saab, kui uued ilmavalgust nägevad poisid ja tüdrukud ükskord kooli lähevad?
Praegune tegelikkus on lasteaiakohtade nappus, mis kiiret lahendust ei saa. Uusi lasteaedu linn küll ehitab, kuid vahepealsete aastate tegematajätmisi kiirkäigul tasa ei tee.

Vanemad jooksevad praegu sünnitusmajast lasteaeda, et maimukesele ikkagi koht saada. See aeg on möödas, kui vanemad kõndisid lasteaeda, naeratasid ja kirjutasid avalduse ning koht oligi käes.

Nüüd on koha saamine tõeline olelusvõitlus, järjekorras kulub aega ning ootamine
sööb närve.
Vigadest õpitakse. Oleme mitu aastat maksnud lõivu omaaegsele, 1990. aastate keskel aetud kergekäelisele poliitikale, kui sündimus tegi vähikäiku.

Kunagised lasteaiahooned müüdi toona kas kaubanduspindadeks või pandi lihtsalt kinni. Ametnikele ei turgatanud pähegi, et selline olukord võib olla ajutine ja mõne aasta pärast sootuks teistsugune.
Nüüd on Tartus lapsi rohkem kui lasteaiakohti. Sama võib juhtuda koolidega, kui uusi ei hakata kavandama ja ehitama.
Koolide arengukava peab olema üldine arutlusobjekt, kus saavad kaasa rääkida kõik linlased, kelle lapsed õpivad põhikoolis või gümnaasiumis.
Tulevikku vaadates tuleb selgelt öelda, kui mitut nüüdisaja õpikeskkonda arvestavat haridustemplit vajatakse.

Kuhu uued koolid?

Olemasolevad hooned ei suuda suureneva õppurite hulgaga normaalselt tegutseda.
Arvestada tuleb nende vanust, sest valdav enamik on ehitatud kolmkümmend ja rohkem
aastat tagasi.

Viimane koolimaja kerkis Tartusse Veeriku linnaossa 1987. aastal, sealt edasi oleme tegelnud vaid olemasolevate renoveerimise ja laiendamisega.
Juba sellel sügisel alustab Veerikul õpinguid kolm esimest klassi ja järgnevatel aastatel tuleb lapsi järjest juurde.

Peaks hakkama mõtlema, kas mitte muuta sealne põhikool viie-kuue aasta pärast hoopis
gümnaasiumiks.
Annelinna mammutkoolidest, mis üha enam hakkavad meenutama nõukogudeaegseid koolkombinaate, ei taha üldse rääkida. Lapsevanemate sõnul on need pidevad stressiallikad.

Järsku ehitaks Annelinna täiesti uue koolimaja, mis võiks tegutseda põhikoolina ja aitaks niiviisi leevendada piirkonna teiste koolide koormust. Viis-kuus paralleelklassi mõnes koolis on tänapäeval ikka liig mis liig.
Kiiresti arenev piirkond on Raadi. Uutes elamurajoonides annavad tooni noored pered ja mõistagi on seal ka lapsed.Kunagi vahetavad nad lasteaia kooli vastu, kuid kuhu peavad sealsed vanemad oma lapsed panema? Täna Raadi kandis koolivõimalus puudub.

Ei saa ju nõuda, et vanemad hakkaksid oma lapsi hommikuti autodega umbejooksnud tänavaid pidi linna teistesse koolidesse sõidutama ja pärast tundide lõppu teistpidi koju tooma. Kool peab asuma ikkagi areneva elurajooni lähedal!

Nad koputavad uksele

Vene õpilaste hulk väheneb ning viie aasta pärast on Tartus vajadus ehk vaid ühe venekeelse kooli järele.
See ei tähenda, et venelased Tartust lahkuksid, eesrindlikud noored vene pered, kes väärtustavad selle maa keelt ja kultuuri, panevad oma lapsed hoopis eestikeelsetesse koolidesse.
Seega tuleb varsti hakata vastu võtma hoopis suuremal hulgal lapsi. Kas oleme selleks valmis? Praegusi arenguid arvestades kindlasti mitte.
Probleemid süvenevad ja kui täna ei asuta neid lahendama, siis mõne aasta pärast võib olla lootusetult hilja.
Paljud on kolinud elama linnalähedastesse asumitesse. Laste parema hariduse nimel, liiati kui töökohtki asub Tartus, langeb valik linnakooli kasuks. Vaadake, kui palju sõidab hommikuti bussiga lapsi Ülenurmest, Märjalt või Kõrvekülast linna. Kindlasti toovad lähiaastadki olulist lisa.
Praegune koolivõrk tuleks kriitiliselt ja analüüsivalt läbi vaadata ning kuhu logistiliselt on mõttekas uus koolimaja rajada, tuleb see ka rajada.
Lühinägelik on kava, mis jätaks aastaks 2015 Tartusse vaid kolm-neli gümnaasiumi ja muudab ülejäänud põhikooliks.
Kui olemasolevatele midagi juurde ei ehitata, siis polegi lapsi varsti kusagile panna. Viga on lähtuda 1994.– 99. aasta vähesest sündimusest.

Viimane aeg on atra seada enne, kui koolimajade ustele koputavad need, kelle sünnidaatumid langevad aastatesse 2005–2008. Lasteaedadega oleme korra vea teinud, teist korda ämbrisse astumine oleks liiast. Investeeringutega haridusse ehk riigi tulevikku ei tohi koonerdada ka majanduslikult rasketel aegadel.