Kirjade järgi maaülikoolis loomakasvatust õppiv Lauri Laar hoiab oma koduust lukus sestsaati, kui ükskord, kui ta ise parajasti telekat vaatas, astus tema elutuppa võõras naisterahvas, kes otsis oma tädi – too pidavat haiglas olema. Naisterahvas lihtsalt ei teadnud – ja seda ei saanud talle ka pahaks panna –, et Tartu Ülikooli Kliinikum müüs haiglahooned maha juba läinud suvel. Nüüd üürib nende uus omanik OÜ Aurorette haiglaruume korteritena välja seni, kuni otsustatakse majade tulevik.Haiglasse soovijaid eksib Lauri Laari ukse taha aga siiani – tema korteri uksekella all seisab vanast ajast jäänud silt: Vastuvõtt haiglasse. «Ma pole seda nimelt ära võtnud, nii lahe silt on,» naerab Laar. Kesklinnas üliodavalt Elu vanas haiglas on noormehel nagu kuninga kõutsil. Oma isiklik kaldteega sissepääs, hiiglaslik terrass, mille diivanil on mõnus sõpradega vedelda, ja kolm tuba. Kõige selle eest maksab Laar koos kõigi maksudega umbes 3500 krooni. Selle raha eest ei saa Annelinnas kahetoalist korteritki. Ka Laari naabritüdruk, Tartu Kõrgema Kunstikooli nahakunsti eriala esmakursuslane Katre Kelk on üürikast sillas. Läinud aasta lõpus pakuti talle ka Laari kolmetoalist korterit, aga neiu otsustas pisikese ühetoalise kasuks, sest talle oli kõige tähtsam omaette elamine – kolmetoalise puhul tulnuks korterikaaslasi juurde otsida. Oma korteri esikusse on Kelk sisse seadnud kööginurga, ehkki terve korruse peale on olemas ka arhailine sinisemummulise põrandaga ühisköök, mida näiteks jõulude ajal ehtis pidurüüs kuusepuu. Oma alla kümne ruutmeetri suurusesse tuppa on neidis suutnud koondada elutoa, kontori ja magamistoa. Tema tuba on nimelt kahekorruseline – tänu vana maja kõrgetele lagedele sai neiu isa ehitada tütrele magamisaseme lae alla, hubase fotodest pungil seinaga õppimisnurga kohale. Ruumi teises seinas on diivan ja teler. Grill ja tšill Ehkki Lina tänava majades ei ela ainult tudengid, keeb siin ikkagi korralik tudengielu. Kui tuju tuleb, astub Katre sisse naabripoiss Lauri korterisse. Nagu sellistel puhkudel ikka, lisandub seltskonda veel teisigi sõpru ja mõnus tšillimine võib kesta lausa hommikutundideni. Lauri Laar tunnistab, et eks aeg-ajalt kostab nende pidude ajal ka naabrite tusast koputamist, et noored volüümi veidi maha keeraksid. Suveõhtutel on aga Lina tänavas eriti mõnus olemine – ufogrill kaenlasse ja maja taga laiuvale heinamaale grillima. Praeguseks kasvab majatagusel küll juba pea vööni ulatuv hein, ent ega see noori sega. Lisaks on majade ümber 20. sajandi algusest pärit parkmets oma hubaste põõsasoppidega, kus saab sõbra või armsamaga linnulaulu nautida. Praegu on Lina tänavas tudengite rändamise aeg. Ülikooli lõpetanud õppurid lendavad oma elu elama, nende toad vallutavad uued noored. Valvo Semilarski, kes kuulub Lina tänava krundi omaniku OÜ Aurorette juhatusse, rääkis, et endine nakkushaigla on korteriteks välja üüritud seniks, kuni selgub hoonete täpne tulevik. «Kui jätta majad järelevalveta, siis tekivad vandalismiohud. Meie mõte oli, et seal oleks mingilgi määral elu sees,» tõdes Semilarski. |
