Tegelikult ei tule vihma Tagametsa talu peale homme ega ülehomme. Alles üleülejärgmisel päeval avanevad hillitsetult taevaluugid. Ristmäe muru saab enne leevendavat niisutust päris korralikult kõrvetada, kuid mees jääb optimistlikuks: küllap ta toibub pärast vihma taas. «Olen proovinud kasta ka, aga üldiselt on see tulutu töö.»Ristmäele meeldib, kui õuel on avarust. Mitte ainult ilusa vaate pärast maja poolt tiigi poole või vastupidi. Mehel on ka praktilist meelt: liiga palju puid, põõsaid ja lillepeenraid teeb niitmistöö tüütuks ja aeganõudvaks. Sestap on tal tihtipeale vaidlemist samas majas elava tütrega, kes arvab vastupidi: lillepeenraid ja ilupõõsaid ei saa olla kunagi liiga palju. Niitmine on peremehe spetsialiteet. Perenaise Helme Ristmäe käe all on juurviljapeenar ja kasvumaja. Kakskümmend aastat tagasi tühjale maale kerkinud elamisse projekteeriti ka laut, kuid elajaid ei ilmunud sellesse kunagi. Küll kasvatati mitu aastat suurel pinnal kartulit, ühel aastal isegi otra. Nüüd käib neil maadel kord suve jooksul võsatõrjeks niidumasin. Suures osas kasutuseta, ligi 8,5 hektari suurust maalahmakat otse Tartu külje all vajab Ristmäe aga endiselt. Omaette olemiseks. Teda ei paelu mõte miljonäristaatusest, mida üksainus jaa kinnisvaraärimehele oleks juba tõotanud. «Rahamuret ei oleks, aga kahetseks elu lõpuni.» Noore Tagametsa talu sidet Heino Ristmäe isakoduga sümboliseerib Räpina lähistelt mehekõrgusena toodud tamm, millest on sirgunud juba umbes seitsme meetri kõrgune iludus. Kui küsin peremehelt, mis on see, millega ta tahaks kiidelda, vastab ta kõhklemata: saun. Täpsemalt basseiniga saun. «See on kindlasti vabariigi mõnusaim saun. On ruumi, õhku ja korralik keris. Keris peab olema selline, et ei peaks teda punaseks kütma. 105 kraadi on paras, vähem ja rohkem pole enam see. Kümmekond korda käin ikka iga kord laval ära. Ja saunaskäiguga kulub kaks vihta.» |
