Pressiteated kuulutasid, et 12. juunil kirjutasid Tartu maavanem
ja Tartu linnapea ning Haaslava, Luunja, Tartu, Tähtvere ja Ülenurme
vallavanemad alla koostöölepingule, mille eesmärk on «tihedama koostöö
läbi tõsta ruumilise planeerimise kvaliteeti ja tulemuslikkust.
Lepinguosalised käsitlevad Tartut ja selle lähiala ruumiliselt
tervikliku Tartu linnaregioonina»
Sündmus on mingis mõttes tähelepanuväärne. Kaks aastat tagasi sõlmitud koalitsioonileppes oli sees punkt elanikkonna paremaks teenindamiseks ümberkaudsete valdadega koostöö arendamise ja linnastunud alade Tartu linnaga vabatahtliku liitumise soodustamise kohta. Väidetavalt (TPM 12.12.2005) tuli selle punkti sõnastus Rahvaliidult. Kuigi iseenesest on arusaamatu, miks agraarpartei suhteliselt ühepoolselt linnale kasu tõotavaid samme toetas.Värskelt sõlmitud lepingu suunitlus on hoopis teistsugune. Viie valla seisukohavõtt, et kuulutakse Tartu linnaregiooni, tähendab argiteadvuses ammu tunnetatud tõsiasja konstateerimist. Et need vallad pole enam puhas «maa», aga veel mitte ka päris linn. Vaid see ongi linnastunud ala. Ja selle linnastunud ala omavalitsused lubavad kõigile sobilikus ja üldist kasu andvas vormis koostööd teha! Nähtav pool Linnastumisel on nähtav ja nähtamatu pool. Nähtavat poolt oskavad paremini kirjeldada planeerijad, ehitajad, arendajad. Esmalt oli linnastumise nähtav pool metsaserva, maantee äärde, lõpuks lausa lagedale põllule kerkivad elamud. 2003. aastal väljastati Tartu linnas ehituslube 221 eluruumi ehitamiseks, ülejäänud maakonnas 121. Tänavu esimeses kvartalis olid need arvud juba 64 ja 336. Vahe elamuehituse aktiivsuses on 3-4 aastaga järsult muutunud, ehitajad on kolinud maale. Majanduse ülekuumenemisest rääkivaid ettevaatlikke analüütikuid on viimastel kuudel rahustatud eelkõige kinnisvarabuumi vaibumise ennustustega. Need ennustused tunduvad õiged Pärnu ja Tallinna kontekstis, sest seal on raugenud ehituslubade väljaandmine uute eluasemete rajamiseks. Kuid mitte Tartumaal. Püsib siinsete arendajate usk, et Tartu on säravalt arenev linn, ja linna ning maa vahet sõitvad inimesed võivad üha uutel ja uutel kinnistutel näha ehitusmasinate ja -meeste toimetamist. Teine linnastumise nähtav tulemus on uued töökohad linna piiri taga. Laod, laod, laod. Sekka mõni tootmishoone. Pilt tundub olevat samasugune kui elamuehituses. Eesti maa-asulate, eriti keskuste elanikud on üsnagi linnastunud. Mõnikord rohkemgi kui linlased ise. Uute ehitiste kerkimine maal paistab paremini silma kui linnas ja seega tundub ehitusaktiivsus seal suurem olevat. Tegelikult anti 2003. aastal uute mitteeluruumide ehituseks lube proportsioonis 1 ruutmeeter pinda Tartu linnas ja 3 ruutmeetrit mujal maakonnas, 2007. aasta esimeses kvartalis oli see proportsioon 1:2. Teiste sõnadega, tootmis- või äripinna ehitajate silmis linna atraktiivsus kasvab. Nähtamatu pool Linnastumise nähtamatu pool on linlik eluviis, selle laienemine või areng. Eesti maa-asulate, eriti keskuste elanikud on üsnagi linnastunud. Mõnikord rohkemgi kui linlased ise. Pigem võivad konfliktid tekkida sellest, et mõnes ujumis- või puhkekohas grillipidu pidavate keskuse kortermaja elanike käitumine tundub mõnusat ilma nautima tulnud uutele vallaelanikele liiga linlik, mitte vastupidi. Ometi on maa linlik ja linna linlik eluviis küllaltki erinevad. Ja tõrge, mis mõneski inimeses betoonmaja korterist linnaäärsesse eramusse kolimise järel tekib, ei ole esmajärjekorras seotud maja kvaliteedi, asfalteerimata tänavate vms, vaid eluviisiga. Tänapäeva linlik eluviis ei tähenda maaelanike eluviisist midagi diametraalselt erinevat. See on eelkõige eluviiside mitmekesisus, paljusus. Isal ühed, emal teised, tütrel kolmandad, pojal neljandad eelistused, huvid, sõbrad, käigud… Ühel hetkel muutub kõigi nende erinevate nõudmiste täitmine raskeks. Üllatusega saab selgeks, et maa on liiga palju maa või liiga vähe linn. Elamu ja eluviis Kui järgida artikli alguses nimetatud pressiteate sõnakasutust, siis tuleb konstateerida, et ruumilise planeerimise kvaliteet linnas ja maal on kõike muud kui rahuldav. Ja igasugune koostöö, ka ainult ametnike koostöö, teeb asja mõnevõrra paremaks. See võib olla vale mulje, kuid pisut kõrvale jäetuna selles mängus tunduvad olevat tarbijad (elanikud ja ettevõtjad) ning arendajad. Eesti ruumilise planeerimise ajaloost saame teemat jämedalt käsitledes eristada kahte perioodi. Tarbijakeskne (1920.-30. aastad) ja planeerijakeskne ajastu (1950ndatest aastatest alates). Esimesel perioodil arvestati eluasemete rajamisel tarbija vajadustega (üürimajad Karlovas, eramud Tammelinnas, erakorteritega majad Tähtveres). Planeerijad suutsid panna inimeste vajadused sobivasse füüsilisse vormi, nii et ehitati täiesti mõistlikud, omanäolised linnaosad. Samuti oli maal, kus uute tootmishoonete rajamisel lähtuti moodsa põllumajanduse nõudmistest ning elamute ehitamisel talupere linlikuks muutuvast eluviisist. Sotsialistlik kord tõmbas aga suurele osale varasemale planeerimise kogemusele punase risti peale. See rasvane rist püsib senimaani. Hoogsal klaperjahil eluasemelaenu võtjate (s.t potentsiaalsete uusasumite elanike) peale küsitakse neilt parimal juhul, millist eluaset nad soovivad. Keegi ei küsi, millist eluviisi nad harrastavad ja kas nad jätkavad seda tulevikus. Aga võiks. Muu hulgas paljukirutud sotsiaalteadlaste abi kasutades. Sest inimeste pealesunnitult nivelleeruv eluviis ei tee vaesemaks pankureid, arendajaid vms, vaid kogu ühiskonda. |
