Andres Arrak kirjutab, et ettevõtluses on suur vahe, kas ettevõtet peetakse selleks, et kiiresti rikkaks saada või selleks, et seda oma lastele ja lastelastelegi pärandada.

Austria pealinnas Viinis, Dorotheergasse tänaval, kahe kvartali kaugusel linna uhkeimast sakraalehitisest Stephansdomest asub üks klassikaline, vanamoodne art noveau stiilis kohvik. Kohviku nimi on Café Hawelka, kus pakutakse koduküpsetatud Viini saiakesi, mõningaid külmi ja sooje sööke. Ja loomulikult ka värskeid ajalehti.

Samal teemal: Verheugen: Miks on väikesed ettevõtted Euroopas suured Ants Promann: Nõukogude aeg kaotas Eestis väikesed pagariärid

Kohviku külalised on põhiliselt kirjandusringkondadest, kes armastavad vestelda ja vaielda kenadest, elus olulistest asjadest, mis mahuvad inimlike emotsioonide laiale skaalale.

Kõike seda jälgib ukse kõrval väikse lauakese taga istuv vana mees. Väga vana mees, nii umbes üheksakümnendate keskel. Ta istub seal päevast päeva juba aastakümneid. Viimasel ajal ei ole ta enam eriti jutukas. Siiski tervitab ta isiklikult kõiki külastajaid ning juhatab nad väikse noogutuse ja näpuviibutusega vabale kohale.

Omades ülevaadet kõigest ja silmsidet iga külastajaga, korraldab ta viibete ja žestide ning väheste sõnadega kogu teenindusprotsessi.

Mehe nimi on Leopold Hawelka. Ta asutas kohviku koos oma naisega 1939. aastal. Tegelikuks kamandajaks oli algusest peale Josephine Hawelka, kes vastutas nii kookide, kohvi kui ka sooja vestluse eest.

Sooja atmosfääri aitavad luua puud, mille Leopold kunagi isiklikult Viini metsadest muretses. Õhtul, enne kohviku sulgemist serveeritakse üle linna kuulsat spetsiaalset koduküpsetatud erinevate moositäidistega kooki.

Siinkohal võikski ma oma artikli lõpetada. Las igaüks loeb sellest välja, mis talle meeldib. Lugemist oleks palju. Ent siiski, ehk annab lugeja andeks, kui ma tema mõttelõnga veidi suunan. Kindlasti ei ole see lugu Austria vanapaari eluteest ja saatusest. Küll aga ettevõtjaks olemisest. Peatuksin kahel momendil.

Omaniku hool

Olen endalt ja teistelt ammu küsinud ning ei ole vastust saanud. Kes on veidigi Euroopas ja maailmas reisinud teab, et selliseid asutusi on palju.

Enamik ettevõtteid ei asetse ju klaasbetoonist pilvelõhkujates ega megasuurtes ostukeskustes, kus parkimisplatsi tagumine serv kaob maakera kumeruse taha. Suur osa hõivest ja enamik ettevõtlusest on koondunud pisikestesse, pere majandatavatesse bed-and-breakfast- asutustesse, pisipoekestesse ja kohvikutesse.

Peremees-omanik seisab ise uksel, tunneb enamikku klientidest, ning seda mitte pelgalt nägu- ja nimepidi. Omanik on kogu aeg kohal, võtab isiklikult vastu kõik telefonikõned, toob lauda peaprae ja käib eine lõppedes küsimas, et kuidas maitses.

Tallinnas Raekoja platsi vabaõhukohvikus jäin oma õlut ootama. Kahe, minust kolme meetri kaugusel kassa juures vestelnud tütarlapsega ei õnnestunudki mul veerand tunni jooksul silmsidet luua.

Küll said teenindatud mõned džinniga pohmelli ravivad välisturistid. Tõsi jah, ega mul sellist nägu küll peas ei olnud, et ma tellin pudeli Vana Tallinna ja joon selle suu pealt kohe tilgatumaks.

Asi on põhimõtteline. On vaks vahet, kas omanik seisab kohviku uksel või võtab aeg-ajalt lõunamere äärest mobiilikõnesid, et uurida, kas talle on juba piisavalt pappi arvele laekunud.

Eesti on pisike. Ent mingi geneetilise mutatsiooni tagajärjel on eesti ettevõtja kas suur või väga suur. Pisike olla on igatahes häbi. Kui juba firma, siis kümnekordne. Kui juba ametiauto, siis mersu. Kui juba maja, siis loss. Kas moos minu pirukas ka värske ning personal seda lauda viies naeratav on, on teisejärguline.

Loomulikult on mind halvasti teenindatud ka Londonis ja väga halvasti Itaalias. Õigemini, suvituspiirkonnas ja tipphooajal ei õnnestu Itaalias normaalset toitu normaalse teenindusega saadagi.

Rääkimata sellest, et itaallaste arusaamine hommikusöögist tähendab sõjaväeladudest aegumistähtaja ületamise tõttu müügile paisatud vaakumpakendis, paar aastat vanade saiakeste ja marmelaadi pakkumist. Seepärast ei suudagi suvel Tallinna kesklinnas ülbitsev kelner mind endast välja viia.

Euroopa linnakultuuri juurde kuulub pilt, kus varahommikuselt koerapissitamiselt naasnud kübaras proua teeb oma kohustusliku kohvitassi väikses kohvikus. Värsked ajalehed sinna juurde.

Ja kogu linnaosa kohal hõljub juba kella kuuest saadik värskete saiakeste hõrk aroom. Tallinna vanalinnas ei saa hommikuti enne kella kümmet isegi peksa.

Aga on veel üks tahk. Huvitav, mitmendik praegustest ettevõtjatest pärandab oma ettevõtte lastele-lastelastele? Kui mitme eesti ettevõtja kabineti seinal ilutseb 50 aasta pärast firma asutaja, vanaisa pilt?

Aastakümnete looming

Pigem näeb see niimoodi välja, et on kaks stsenaariumi. Suhkruvatist käima lükatud ja metalli ning Ida-Saksa markadega algkapitali loonud ettevõtja läbib üsna varsti kaks arengustsenaariumi.

Esimene stsenaarium: algul läheb hästi. Siis aga investeeritakse end lõhki. Kõigile juhtidele ostetakse edevad autod. Aga siis saab jaks ehk mõistus otsa ja esimese põhjatuule iiliga kustub kõik. Hea on, et piiratud vastutus jätab koduse mööbli alles.

Teine stsenaarium on esimesest parem: läheb hästi ja väga hästi. Firma väärtus aetakse suureks ja siis müüakse maha. Loomulikult on mugavam kinnisvara arendada ja ruume välja rentida kui ise poodi pidada.

Tartus näiteks ei ole varsti enam ühtegi Kodu ja Aia poodi. Omanik tunnistab, et poel läheb hästi ja isegi kasum on olemas, aga ta ei viitsi enam. Eesti ettevõtjale meeldib sageli 40-aastaselt või varemgi rantjeeks hakata. Selle asemel et säilitada oma kaubamärk ja imago, hoida ettevõttel silm peal ka vanuigi ning pärandada see oma lastelastele.

Küsimus on sotsiaalses vastutuses. Loomulikult on ettevõte eelkõige kasumi teenimise koht. Aga on veel midagi. On hoolimine oma heast perekonnanimest. On vastutus oma perekonna ees. Need papp-tasku-ja-punuma ärimehed kindlustavad oma lastele helde lapsepõlve ning pärandavad hulga raha ja kinnisvara.

Ent nad jätavad järeltulijad ilma võimalusest nautida aupaistet ja renomeed. Selle loomine võtab aega aastakümneid ja -sadu. McDonald’s kuulub ikka McDonald’sitele, Disney kuulub ikka Disneydele ja WalMArt kuulub ikka Waltonitele. Viimased viitsivad oma poodi ikka edasi pidada. Huvitav, miks?

Maitsvaid moosipirukaid serveeritakse ka pärast Josephine’i surma 2005. aastal. Kuid vana mees on endiselt postil.