Puutusin hiljuti kokku teemadega, millest veel mõni aeg tagasi võisin vaid unistada. Pääsesin tähtsasse laborisse, et uurida, kuidas tehakse hiirte ja rottide geneetiliselt modifitseeritud mudeleid. Mõni päev hiljem jagasin aga Tartu ülikoolide teadlaste elevust peatselt aset leidva lehmakloonimise eel. Kui Tartu Ülikooli tehnoloogiainsituudi tuumiklabori juhataja Mario Plaas lubas mul läbi seinaakna pilgu heita oma sadade katsehiirte hoiuruumi ehk vivaariumi, oli esimene mõte: «Oh te vaesekesed, mis teiega siin kõik tehakse!»Juba pool tundi hiljem olin aga tänu labori juhataja selgitustele palju targem ja rahulikum. Nende loomakeste pärast ei maksa kellelgi muretseda. Nemad elavad õnnelikku elu, tundmata külma ja nälga ning on üliheas toonuses, lõbusad ja erksad. Katsehiired täidavad oma missiooni, toovad kasu Eesti transgeneetikale ja ravimiteadusele, annavad väärtuslikku uurimismaterjali teadlastele ning surevad ühel päeval, tõsi küll, inimese voli järgi, aga vaikselt ja valuta. Siis pääsesin Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatusinstituudi õppe- ja katselauta, kus mäletsesid üldsegi mitte närvilised lehmad. Rumala peaga olin tõesti arvanud, et hulga oma kätt harjutavate tudengite ja nende teadlasest õppejõudude iga päev nägemine ei saa piimaandjatele küll hästi mõjuda. Ent lehmad ei ajanud tol vaiksel pärastlõunatunnil end isegi mitte asemelt üles, rääkimata peapööramisest ja ammuutamisest, kui mina ja muud võõrad seal ringi käisime. Mõtlesin, et kui kellessegi neist lähiajal too kloonitud embrüo istutatakse, võib see loom oma alanud tiinuse üle ainult rõõmu tunda. Tahan innovaatiliste loomkatsete pärast südant valutavatele inimestele öelda, et kõik transgeneetikud ja kloonijad tunnevad katseloomi kui oma viit sõrme ja hoolivad neist nagu pereliikmetest. Muidugi – ajaloo vältel on loomadega hirmsaid asju tehtud! Eriti kui mõelda kõikide veidrate koera- ja kassitõugude peale, mis inimene on enda lõbuks aretanud. Või kui meenutada seda, mitte väga ammust aega, mil inimest huvitas ainult lehma piimatoodang. Kes hoolis sotsialistliku võistluse tingimusis näiteks lehma ainevahetusest?! Aga siis kuulen ma ühel õhtul kiunuvat koera. Mitte haukuvat, vaid kiunuvat! Ja näen lehes fotot, millel on sõnnikuhunnikule «unustatud» lehm, kes elab katuseta laudas. Ning eile lugesin lehest, nagu teiegi, lugu jahimehest, kes oma koera jahiinstinktide treenimiseks kassi veristab... Hoopis need on kõigist ettekujutuse piiridest väljas ja halva unenäo taolised koletislikud loomkatsed! |
