Eile pärastlõunal kogunes Tartu kunstigümnaasiumi staadionile palli mängivate poiste kõrvale hulk tõupuhtaid ja säravaid koeri, kellest igaühel oli rihma otsas kaasas ka peremees või perenaine. Suurelt jaolt olid koeraomanikud kõik Angela ja Liisbeti isiklikud tuttavad, kellega neid elu või inernetifoo-rumid olid kokku viinud, taustaks ühine huvi loomade vastu.Kohale saabusid ka koertetreener ja Eesti Koeraspordiliidu liige Siret Kroon ning koerte esitleja ehk händler Getter Leipalu. Ja tuli teisigi tähtsaid koerte elu asjatundjaid. Algas Angela Aaviku ja Liisbet Saue üritustesarja «Imelised koerad» kolmas osa. Kuulekas koer Koertetreener Siret Kroon näitas peamiselt põhikoolipoistest ja -tüdrukutest koosnevale vaatajaskonnale, missugune peab olema kuulekas koer. Mismoodi peab ta jooksma, istuma, lamama ja valvama. Ning miks on niisugune koolitus loomale vajalik. Eks ikka selleks, et oma lemmikloomast rohkem rõõmu ja vähem muret tunda. Järgmisena selgitas händler Getter Leipalu seda, mida tähendab võistlusel koera esitlemine ja missugune roll on seejuures händleril. Niisiis ei ole koera võistlusel näitamine mitte looma rihma otsas mõned tiirud kohtuniku ees vedamine, vaid tõeline teadus. Händler peab oskama head kontakti saavutada ja meeskonnatööd teha mitte ainult oma, vaid ka täiesti võõra koeraga. Päeva kolmas teema oli koertenäitus. Tänuväärne töö Koerakasvataja Siret Kroon tunneb Angelat ja Liisbetti juba tükk aega ning usub, et need 13-aastased tüdrukud teevad lemmikloomade elu parema mõistmise nimel oma eakaaslaste seas tänuväärset tööd. Sarja «Imelised koerad» esimene teema käsitles näiteks varjupaiga koera. Tartu koerte varjupaiga inimesed kõnelesid siis sellest, millised on lemmikloomade hülgamise tagajärjed. Läinud sügisel leidis koolis aset päästeteenistuskoeri tutvustav üritus. Nüüd on Angela ja Liisbet kutsutud koerteteemalist üritust korraldama ühte lasteaeda. Ka oma koolis jätkub imeliste koerte sari juba eeloleval sügisel, selles on organiseerijad kindlad. Angela Aavikul ja Liisbet Sauel on endal muide mõlemal segavereline koer – ühel Roks ja teisel Vurr. Vurr on näiteks sündinud koerte varjupaigas. «Ma tean paljusid inimesi, kes ei toeta krantse,» räägib Angela. «Muidugi on see ka õige jutt, et lemmiklooma puhul on hea tunda ta sugupuud ja päritavaid haigusi. Aga kui ikka tahtmist on, võib krantsistki hea koera saada.» Nüüd ongi Angela ja Liisbet otsustanud, et kui järgmine krantsiüritus Tartusse tuleb, siis lähevad nemad oma Roksi ja Vurriga ka. Kooliski on Angela ja Liisbet igati tublid tüdrukud, õpivad hästi ja laulavad kooris. Ning kui kunstitunnis ideedest puudu tuleb, siis annab inspiratsiooni lemmikloomaarmastus. Kas teate? «Imelised koerad» • Tartu kunstigümnaasiumi üritustesari • Seni on tutvustatud varjupaiga koera, päästekoera, tõupuhast koera. • Korraldajad 6.a klassi õpilased Angela Aavik ja Liisbet Saue |
