«Võtame natuke liiva Punase mere äärest,» sõnab tekstiilikunstnik ja Tartu rahvaülikooli õpetaja Airi Gailit ja puistab selle lahtikäivasse plastmunasse. «Siis paneme siia veel ühe sendi, mille ma maast leidsin – sellest saab edukust toov ja reisimist soodustav muna.» Nii algab ühe tavalise plastmuna teekond uhkeks vilditud munaks. Üks tähtsamaid asju viltmuna juures on korralik lugu, mistõttu oleks enne muna viltimist soovitav välja mõelda, kellele see kinkida tahetakse. «Munasse võib poetada ka pisikese sildi mõne hea sooviga just sellele kindlale sõbrale,» andis Gailit nõu. Algmaterjaliks kõlbavad plastmunad, milles lastele mänguasju serveeritakse. Kui parasjagu pole käepärast eksootilist liiva, kõlbavad heliefektiks ka riisiterad. Seltskondlik lõbu Kui head soovid on sisse pakitud, tuleb plastmuna ümber hakata kerima villaloori, mida saab osta käsitööpoodidest. «Viltimine on uuesti muutunud väga populaarseks käsitööks,» rääkis Gailit, käed kiirelt vilti ümber muna kerimas. Edasi rändab villalooriga kaetud muna seebivette, kus seda tuleb käte vahel vormida, seejärel pestakse vildimuna seebist puhtaks ning see on valmis tikkimiseks ja pärlitega üle külvamiseks, mille juures võib lasta fantaasial vabalt lennata. Gailit rõhutab, et midagi sellist meisterdades ei tohi sassiminemist karta, sest alati võib teha näo, et nii see oligi mõeldud. «Muidu kaob isetegemise lust ära,» nentis ta. Munade viltimine on seltskondlik tegevus. «Piknikuilma veel ei ole, hea põhjus sõpradega kokku saada ja koos midagi vahvat teha,» märkis Gailit. Viltmunade meisterdamisest saadik Gailit enam tavalisi munavärve katsetanud ei ole. «Värvitud mune ei raatsita kunagi ära süüa või kui lõpuks raatsitakse, siis lõhnavad need juba halvasti,» muigab ta. «Ja kes neid keedumune nii palju süüa jõuabki.» Viltmuna võib tegelikult kinkida ja kasutada terve aasta vältel: kui pühad mööda saavad, võib selle külge näiteks võtmehoidja panna. Tartlanna Eret Luik on igal aastal mune värvinud ja see on tema arvates armas traditsioon. «Ma ei kujutaks pühi muud moodi ette,» rääkis ta. «Vabu päevi on palju, nagunii saab kuskile külla mindud ja miks siis mitte enda värvitud mune kaasa võtta.» Luigegi sõnul on munade värvimine seltskondlik ajaviide ja sageli võetaksegi see ette koos sõpradega: siis on kõigil palju erinevaid ideid. Osa inimesi on rohkem harjunud poevärvidega toimetama, teised armastavad looduslike vahenditega värvida. Palju värvimisvahendeid Luige lemmikud on vanad head sibulakoored. Samuti tulevad vahvad munad, kui koor liimiga kokku teha ja siis padjasulgede sisse pista või värvilised lõngad ümber muna siduda ja keema panna. Niiviisi võib pereliikmeid ja sõpru lõpmatuseni üllatada, piiriks vaid enda fantaasia. Tartu Postimehe palvel katsetas Luik sel aastal ka poes müüdavaid värve. «Dekoratiivne kile, mis tuleb vaid ümber keedetud muna panna ja siis korra kuuma vette asetada, andis ilusa tulemuse,» tõdes ta. «Kiire ja ilusa tulemuse saab ka siis, kui muna ümber spetsiaalne värviline foolium mässida.» Igasugustesse poes müüdavatesse munavärvidesse suhtub Eret skeptiliselt. Kuuma veega niisutatavad värvipulgad, mis peaksid olema sobivad lastele alates kolmest eluaastast, on keeruline proovilepanek ka täiskasvanutele, sest enne mune saavad värvitud käed ja riided. Mugavam on kasutada värvilehekesi, mis tuleb äädikatilgaga vürtsitatud külma vette panna, ja kuuma vette lisatavaid värvikapsleid või -tablette, millesse muna mõneks minutiks sisse torgata. «Kleepekad on pigem väiksematele lastele, kes ka tahavad kaunistamisse oma panuse anda,» märkis Luik. «Šabloone munadele panna on endalgi huvitav.» Kõikvõimalikud värvid ilmuvad munadele siis, kui riidetükk või puuvillaniit ümber toore muna mässida ja keema panna. Kõige meelsamini kasutab Luik munade värvimisel siiski toiduaineid. Ereda punase saab muna peedikoortes keetes ja maheda beeži kohvivees. «Katsetamine ongi huvitav – millise toiduainega kui intensiivne värv tuleb,» seletas naine. «Iga asi, mis on oma kätega tehtud, on hea vaadata, kinkida või ära süüa.» Pühadelaud rohetab ja kolletab • Pühadelaual võiks palju rohelust olla. Tärkav oras või roheline muru on elu puhkemise sümbol. Sibulakasvud on elu ja võidu sümbol. Kõik roheline on kevade värv – olles päikest sümboliseeriva kollase ja tõe värvi, sinise segu. Roheline tähendab ligimesearmastust ja hinge taassündi heade tegude läbi. • Lauda võiks kaunistada veel sidruni- või mandariinikoore sisse asetatud väikeste teeküünaldega. • Värvilised munad – iidvanad sigivuse ja sünni sümbolid – saab kenasti paigutada laastudest või nööripusadest valmistatud pesadesse. Munatopsides mune võib peita kootud või õmmeldud munajänese või tibu alla. • Munapühade laua kaunistamiseks sobivad lihtsad madalad pesakujulised vaasid. Samblatupsu saab kollase lindiga kokku siduda ja seda lilleõitega täiendada. Vaasidesse võib sättida kõiki hiirekõrvul oksi, urbadega pajuoksi ja kevadlilli. • Eriti hinnatud on kollased nartsissid, mis on piibli järgi paradiisililled ja õitsevad paljudes maades just lihavõtete paiku. |
Kõik tänased
