Aivar Otsalt: Kolgi juhtumist ilma emotsioonideta

Viimastel nädalatel olen jätnud vastamata osale mulle esitatud küsimustele, seda põhjusel, et õigusriigis kuulatakse ära erinevate osapoolte põhjendused ja seisukohad, neid kontrollitakse, oodatakse ära uurimise tulemused ja alles siis avaldatakse juhtunu kohta lõplik arvamus. Tänaseks päevaks on oluline informatsioon läbitöötatud ning järgnevalt esitan ülevaate üksnes faktidele tuginedes.

2003. aastal kehtinud korrast

Distsiplinaarkaristust määrates võtsin arvesse tolleaegse majanduskuritegude talituse juhi palvet süüteo toime pannud ametniku käendamiseks ning süüdlasele teise võimaluse andmiseks. Tõsi on see, et reeglina karistasime analoogse süüteo toimepannuid karmimalt, kuid kindlasti on alusetu rääkida infovarjamisest. Kui selleaegne politseijuht väidab (Robert Antropov – toim.), et ta ei tea juhtunust midagi, siis saab järeldada kahte võimalust, ta kas ei mäleta aastate tagust juhtumit või ei tutvunud omal ajal materjalidega. Lehelugejale selgituseks ütlen, et kirjeldatud kord distsiplinaarasjade menetlemisel ja menetlusotsuste kontrollimisel kehtestati põhjusel, et tehes otsuseid kolleegide saatuse üle ei tekiks võimalikku huvide konflikti ja välistada ka spekulatsioonid karistusotsuste liigsest subjektiivsusest. Seda, kas mõistetud karistus on positiivselt mõjunud ehk kas karistusotsus oli õige, saame paraku hinnata ainult ajateljel. Olles varustatud tänaste teadmistega, tuleb tõdeda, et tolleaegne karistus ei olnud piisav hoidmaks ära analoogsete süütegude toimepanemist edaspidi. See arusaam selgus alles nüüd - viis aastat hiljem.

2008. aasta veebruaris toimunu

Mul on ääretult piinlik, et niisuguse jõhkra teo sooritas politseiametnik, kes sündmuskohalt põgenedes veelgi rohkem oma alatust tõestas ning ka hiljem ei leidnud endas mehisust oma tegu tunnistada. Abipolitseinik Hendrik Sihile soovin kiiret paranemist ning ootame teda tagasi korrakaitse ridadesse.

Millisel põhjusel muudeti esialgne paragrahv, mille alusel uurimine algatati, uurimise käigus kergema vastu? Minu isiklik seisukoht on selline, et olukorras, kus informatsiooni pole veel kogutud ning asjaolud on ebaselged, ei maksaks kasutada kõige radikaalsemat lähenemisviisi. Aga see on minu isiklik seisukoht. Lehelugejale selgituseks peab kirjutama politseiametnike ning prokuröride rollist kuritegude uurimisel. Praegu kehtiv õigussüsteem paneb kuritegude uurimise juhtrolli prokuratuuri ametnike õlule, nemad otsustavad paragrahvide valiku üle, juhivad uurimise käiku ja annavad selle kohta avalikkusele selgitusi. Usun, et segadust antud olukorras on tekitanud levinud väärarusaam, justkui langetaks nimetatud valikuid politseiametnikud. Nõnda see siiski pole ja muutusi uurimise käigus saab kommenteerida prokuratuuri esindaja.

Edasised sammud

Kas ma astun tagasi? Meedias on korduvalt nõnda küsitud ning viidatud võimalikule infovarjamisele. Prefekt ei ole valitav ametikoht. Prefekti võtab tööle ja vabastab töölt politseipeadirektor ning ka antud olukorrale hinnangu andmine ja otsuse tegemine on viidud politseiameti ja peadirektori pädevusse
Olles kaksteist aastat töötanud politseiasutuse juhina, olen näinud politseisüsteemis palju erinevaid otsuseid. Võin öelda, et need otsused on tehtud antud aega ja olukorda arvestades eesmärgiga muuta politsei tegevus paremaks. Olen üldiselt seda meelt, et karistuse peamine eesmärk on inimest mõtlema panna tehtu üle ning suunata paranemise teele ja alati ei teeni maksimumkaristus seda eesmärki (tuleb arvestada kõiki asjaolusid). Otsustades inimeste tegude üle võtab asutuse juht riski usalduse võimaliku kuritarvituse üle, mis praegusel juhul on aset leidnud ja sellele järgneb õiglane karistus.

Intervjuud Lõuna prefekti Aivar Otsaltiga loe homsest Postimehest!