Pühendunult ja head tegevalt elab Sirje Voroninagi. Töötab laste, noorte ja täiskasvanute tervise edendamise nimel. Mõnikord jääb mulje, et ta on maa peale laskunud ingel, kes on oma tiivad ära peitnud ja inimeste aitamise nimel vihub usinasti tööd teha. Sirje Voronina on Tallinnas sündinud ja Tartus üles kasvanud laps. Et ta isa saadeti saksa sõjaväes olemise eest Siberisse, aitas emal tüdrukut üles kasvatada vanaema.«Vanaema rääkis mulle palju muinasjutte,» meenutab ta. «Vanaisa oli taksojuht. Selline humoorikas. Aga ei teinud elu seeski suitsu ega võtnud napsi. Ka ei jätnud ta kunagi ühtegi oma lubadust täitmata.» Vanaema aeg Nüüd on Sirje Voronina ise see jutte jutustav vanaema. Tal on kaks tütart ja kaks tütretütart. Ning veel 24 last, keda ta oma lasteks nimetab. Kui Sirje Voronina ühest või teisest tulevikuplaanist räägib, et mis tal kõik vaja kas heade templerite organisatsioonis või Jaama tänaval asuvas tervisekabinetis ära teha, segavad ta soravat juttu kiillaused – aga ma veel ei saa, mu oma lapsed võtavad kogu tähelepanu! Seda öeldes peab naine silmas kahtkümmend nelja last ehk Maarjamõisa lasteaia viieaastaste rühma Vikerkaar. «Oh nendega on rabelemist palju, see ongi praegu mu põhitöö – kõik muu aga hobi!» lausub ta silmade särades. Laste kasvatamist saab õppida, lastearmastus peab endal südamest võtta olema. Sirje Voronina leiab, et ilma armastuseta ei anna ükski töö niisugust tasu, mida võiks. Tema saab lasteaias töötades lastelt iga päev kuhjaga rõõmu vastu. Näiteks kilkas Iris ükspäev: «Sul on täna nii ilus lilleline pluus seljas, pane see homme ka selga!» Kas võib suuremat tunnustusavaldust ühelt viieaastaselt tüdrukult nõuda! Sirje Voronina mäletab, et tema vanaema ei tarvitanud kunagi tablette. Vanaema otsis abi loodusest ja rahvameditsiinist. Sirjegi pidi väikese tüdrukuna kas koirohtu jooma või ussiköömneid sööma. Tema käe all praegu kasvavad mudilased oskavad ilmselt oma lastele jutustada kolesteroolipäkapikkudest ja Sööbikust ja Pisikust, küüne all elavatest paharettidest ning sedagi, miks Sipsik haigeks jäi, kui ta vette kukkus. Mõnikord mõtleb Sirje Voronina ka ise lugusid välja. Näiteks sõbraliku ja usaldava meelolu tekitamiseks võib kasutada niisugust nippi. Sirje joonistab paberile ühe hästi suurte silmade, kõrvade, käte ja jalgade ning punase südame, aga väga pisikese suuga lapse. «Miks tal osn nii suured silmad?» küsib ta. «Et hästi näha, kui keegi vajab abi,» vastab ta ja jätkab. «Aga miks tal on nii suured kõrvad? Et mures inimest kuulata! Miks tal on nii suur süda? Et teise inimese murele kaasa tunda. Miks tal on nii suured käed? Et aidata. Aga jalad? Et tugevalt maa peale toetuda.» Lõpuks imestab: «Aga miks tal on küll nii väike suu?» Suu on väike sellepärast, et saladust pidada! Laps koolitab vanemat Nii mõnigi ema ja isa on hommikul kodunt lahkumisega hiljaks jäädes kimpus sellega, et laps ei ole nõus teda mõistma. Lapsel on vaja vannitoas hambad korralikult puhtaks pesta – enne tema majast ei lahku. Nii on talle lasteaias räägitud ning õpetaja jutt on püha! Sirje Voronina on tegelikult väga õnnelik oma praeguste lapsevanemate üle, kes on avatud ja otsekohesed, kes ise küsivad nõu ja süvenevad pakutavasse kirjandusse, kes ei solvu, kui delikaatne märkus tehakse. Kuigi inimene saab eluks olulised väärtused kätte varases lapsepõlves, ei tohi kooliajalgi tervise- ja inimeseõpetust unarusse jätta. Puudutagu see siis perekonna- ja seksuaalkasvatust, toitumisharjumusi, sotsiaalset toimetulekut, alkoholi- ja uimastisõltuvust, mida tahes! See on Sirje Voronina kindel usk ja veendumus. Ta on korraldanud Tartumaa koolilastele tervisepäevi, andnud oma panuse kümnete tervise käsiraamatute, kalendrite, töövihikute ja õppematerjalide koostamisse, organiseerinud seminare, õppepäevi ja konverentse. Seda tänu paljudele abilistele ja mõttekaaslastele. Üksi ei jõuaks ta kuidagi. Hea templer Üks Sirje Voronina viimaseid ettevõtmisi on jõuda Eestis nii kaugele, et siin hakkaksid tööle klubid, mis toetavad alkoholiprobleemide käes vaevlevate perede liikmeid. Tõsi, Eestis on juba jalad alla saanud anonüümsete alkohoolikute tugirühmad, samuti töötavad siin alkohoolikute sugulaste ja sõprade eneseabirühmad. Uut tüüpi pereklubi töös osaleb aga nii alkoholismiprobleemiga inimene kui üks või mitu ta pereliiget. Juba kahel korral on heade templerite maailmaorganisatsiooni (International Organi-sation of Good Templars) Taani ja Rootsi esindajad Tartu lähedal Kure talus läbi viinud koolitusi inimestele, kellest saavad tulevikus selliste pereklubide initsiaatorid ehk assistendid. Heade templerite organisatsioon on peamiseks tegevusalaks valinud alkoholi ja uimastitega seonduvad probleemid ning põhimõtte, et ei ole võimalik leida väljapääsu, kui inimene on jäetud üksi. Sirje Voronina usub, et temast saab üks niisuguse pereklubi assistent. Sotsiaalsed probleemid on ühtaegu ka tervise- probleemid.
> Loe edasi |
