Southwestern Company suvetöö programm, mille käigus müüakse ukselt uksele käies haridusliku sisuga raamatuid, tõmbab huvilisi jõudsalt ligi. Suuri plakateid oma infotundidest, mis praegu ka Tartu Ülikoolis käivad, kuskile ei kleebita – kel suur huvi, küll see leiab ise üles. Enamik huvilistest on mõistagi kuulnud meelitavatest edulugudest, mis saadavad programmi vilistlasi. Eestis on kõige tuntum kunagine raamatumüüja, praegu müügi- ja juhtimiskoolitusfirma juht Peep Vain, kes on ka öelnud, et Southwesterni programmis osalenud on tema esimene valik töötajate otsingul. Raamatumüügi kogemusega noori jahivad teisedki tööandjad. 2006. aasta suvel saavutasid Tartu Ülikooli tudengid Ameerikas programmis osalenute koondmüügitulemuste põhjal neljasaja ülikooli hulgas üle maailma teise koha. Tunnustus, edu ja suured rahanumbrid tulevad aga ränkraske tööga, mille rütmi ühed suudavad sisse elada ja vaimustuvad sellest, teised aga murduvad ja loobuvad. Müük ja juhtimine Tartu Ülikoolis riigi- ja õigusteadust õppiv Triinu Meren ja keskkonnatehnoloogia üliõpilane Tanel Jäppinen kuuluvad nende hulka, kes on vastu pidanud. Meren läheb tuleval suvel Ameerikasse raamatuid müüma viiendat aastat ja Jäppinen kolmandat – mõlemad panevad juba kokku ka oma meeskondi. Tegemist on müügi- ja juhtimisprogrammiga. «Esimesel aastal saadakse müügikogemus ja teisel aastal valitakse oma tiimi juba ise inimesi,» selgitas Triinu Meren. Mõlemad noored hindavad Ameerikast saadud kogemusi ülikõrgelt, usina müümisega teenib suvega raha terveks aastaks ja muul ajal õppimine töö pärast ei kannata. «Tunnen end erinevates olukordades nüüd enesekindlamalt,» nentis Tanel Jäppinen. Enesekindluseks on ka põhjust, sest töötada tuleb kolmteist tundi päevas. Kõige raskemad on esimese töösuve esimesed nädalad, selle aja jooksul saabub ka murdepunkt – kes peab vastu, kes loobub. Käega lööb umbes paarkümmend protsenti. «Kolmekümnest viisteist inimest kutsuvad su ukselt edasi ja nendest kaks või kolm ostavad raamatu,» kirjeldas Meren. Kui uks nina ees kinni lüüakse, ei tohi heituda – ikka kott raamatutega selga ja vantsid kuumas Florida päikeses edasi. Kõrvaltvaatajale tundub tööpinge ülisuur, kellele aga töö sobib, vaimustuvad sellest. Meren rääkis, et kui ta töötas kaheksast viieni, oli surmväsinud. «Müümisel on sul aga alati uued inimesed ümber, kellega rääkida – see ei ole rutiinne kontoritöö, kus sa istud ja loed tunde,» sõnas ta.
Eelarvamusi ja naeruvääristamist on nii Meren kui Jäppinen raamatumüügitöö kohta üksjagu kuulnud, hiljuti teleekraanil jooksnud Eesti dokumentaalfilm «Müümise kunst» ei lase samuti tööl paista just eriti positiivses valguses. Vale arusaam Halvasti kipuvad rääkima need, kes ei ole asjaga hakkama saanud või ei tea programmist just palju. Jäppineni sõnul ei hakka need, kes teenivad ühe suvega paarsada tuhat krooni, oma saavutusi reklaamima, negatiivsed jutud levivad see-eest kiiresti. Meren ja Jäppinen kinnitavad, et müügitööst on paljudel hoopiski vale arusaam. Näiteks pole ülevoolav jutukus üldsegi see, mida noored oma meeskonnaliikmetes kõigepealt otsiks. Tööpäeval tehakse kolmkümmend raamatuesitlust erinevate uste taga, seega ei ole aegagi tegeleda kauba pähemäärimisega.
«Vanasti lõpetasid inimesed ülikooli, abiellusid kohe pärast seda ja said lapsi,» rääkis Meren. «Mina ei taha veel peret luua, käia kaks korda nädalas supermarketis ja perepuhkustel. Praegu on aeg, kus saab end proovile panna ja maailma avastada.» Raamatumüüjaks kandideerimine ei käi aga niisama lihtsalt, student manager peab kahe nädala jooksul töösoovijaga koguni viis-kuus intervjuud. Arenguvõimalusi on see-eest programmis palju – kes on oma meeskonda saanud piisavalt edukaid tudengeid, saab kompanii ametlikuks töötajaks, sales manageriks. Eestis on neid praegu ligi kümme, Triinu Meren nende hulgas. Jäppineni sõnul ongi kõige toredam see, et mäned˛erid lähevad ise ikka veel tagasi, mitte ei istu kontoris, jalad seinal. «Kui ta ise on seda juba teinud ja tahab tagasi, see annab uutele tulijatele kindlustunnet,» märkis ta. Turvalisus tagatud Paljusid hirmutab raamatumüügitöö juures võõraste inimeste uste taga käimine ja sellega seotud turvariskid. Turvalisus on aga suures osas tagatud. «Ei saadeta kuhugi getosse, enne ikka uuritakse piirkonda,» seletas Meren. Eraldi koolitused on enne tööle asumist tüdrukutele, seal õpetatakse hindama riske. Näiteks ei minda meesterahvaga üksi majja ja õhtuti ei koputata suvalistele ustele, kui ei teata, kes seal elavad, või kui pole eelnevat kokkulepet.
«See kõik on nagu vabatahtlik armee, keegi ei sunni sind jääma, välja arvatud endale antud lubadus, et sa ei jäta pooleli,» võtab Meren asja kokku. «Töö õpetab ennast motiveerima ja mitte alla andma, seda saab hiljem ükskõik millises eluvaldkonnas kasutada.» Raamatumüüjad on veendunud, et ükskõik, mida sa tahad, seda on võimalik ka saada, ent selle nimel on vaja teha järjepidavalt tööd ja mitte ehmuda takistustest. Southwestern Company suvetöö programm
> Loe edasi |
