Enriko Talvistu: kes mäletab Tartu Luike?

Justkui punane rätik oli siinkirjutajale Tartu Postimehes (14.02.) ära toodud idee võimalikust mälestussambast linnapea kindral Aleksander Tõnissonile. Mitte sellepärast, et talle üks on Jõhvis juba püstitatud, vaid et tartlaste mälu on niivõrd haugilik.

Eks siin ole oma osa süüd ka ajaloolastel, kelle jututeemad Eesti ajaloost ulatuvad viimasel ajal vaid vabadussõdalaste, leegionäride ja metsavendadeni. Kuid peale lahingute ja hävitavate sõdade oli ju ka riigi ülesehitusperiood ning seda korraldanud inimesed.

Kõigist kauem

Tartus oli selline mees linnapea Karl Luik (1883–1948). Valgamaa poiss, kes õppis Treffneri koolis, seejärel ülikoolis, mille ta matemaatika-kandidaadina 1912 lõpetas. Lühiajalise õpetaja- ja koolinõunikutöö järel Valgas ja Võrus kutsus üks eestikeelse hariduse alusepanijaid Peeter Põld ta Tartu linna koolinõunikuks.

Samal 1920. aastal valiti ta Eesti Rahvusliku Valimisliidu või ka Rahvaerakonna valimisvõidu järel Tartu linnapeaks. See Jaan Tõnissoni erakond oli siinmail toona väga hinnatud ja oli nii-öelda Tartu vaimu kandja, kuivõrd äraleierdatult see ka ei kõlaks. Muidugi olid Tõnisson ja Luik Eesti Üliõpilasseltsi vilistlased.

Ja seejärel oli Karl Luik 14 aastat linnapea ning pärast Pätsi pööret veel kuus aastat abilinnapea ehk linnapea asetäitja (tol ajal oli raekoja meeskond palju väikesearvulisem) kuni Vene okupatsioon ta maha võttis ning Luik oli sunnitud minema sisepagulusse Põltsamaale ja Raadile.

Aga sealtki sai okupant ta 1945. aastal kätte ning saatis Tobolskisse vangilaagrisse, kus ta ka suri. Haud on tänaseni teadmata.

Mõelda vaid, sisuliselt kakskümmend aastat linnapea! Seda pole keegi järele teinud.

Kui Luik Tartusse tuli, oli see üks «tüüpiline tsaariaja räpane provintsilinn». (Jätan siin teatud tagasihoidlikkusest osunduse autorile viitamata, ehkki tegemist on kahtlemata selle ala asjatundjaga.)

Juba ainuüksi loetelu Luige juhtimise all alustatud ja lõpetatud ettevõtmistest sisaldab eneses kõike, tänu millele Tartu muutus 20. sajandi linnaks: veevärk, Ulila elektrijaam, Vabadussild, Emajõe kaldakindlustused ja haljastus, Tamme ja Tähtvere linnaosa, Vabadussõja mälestusmärgid, turumajanduse korrastamine, uued koolimajad, lastekodud, linnapank ja -apteek, koguteos «Tartu» ja selle lisad jne, jne. Samal ajal ehitati ka uus Vanemuise teater ja pangahoone.

Kindral ja kodanlane

Luik ise oli paljude organisatsioonide liige ja esimees, alates Pallase ühingust ja Vanemuise Seltsist ning lõpetades lennuühinguga. Austatud, aga ka rohkelt autasustatud ja lugupeetud mees, samas loomult pigem tagasihoidlik kooliõpetaja.

Luik oli see visionäär, kes 1926. aastal noore äsjalõpetanud mehe Karlsruhe Tehnikaülikoolist Tartusse linnaarhitektiks kutsus. Ja koostöö selle teise legendaarse tartlase, Arnold Matteusega, talle sobis.

1930ndate aastate majanduskriisis hakkas linnapleebsi seas hääli võitma Vabadussõjalaste Liit oma populistlike loosungitega. Nii said vapsid 1934. aastal linnavolikogu valimistel 32 kohta 65st. Rahvaerakond oli järgmine 10 kohaga. Peaaegu sarnane olukord kui Tallinnas praegu.

Kaks kuud hiljem saatis Pätsu-Laidoneri poliitiline diktatuur vapsid ja ühes sellega ka nende juhitud Tartu linnavalitsuse laiali. Volikogu jäi 32 koha võrra väiksemaks.

Linna statistika aastakogumiku «Tartu» tiitellehele ilmus tagasihoidliku kodanlase asemel mundris, ordenite ja mõõgaga kindral Aleksander Tõnisson, kelle Päts oli siia saatnud. Justkui korda hoidma.

Asetäitjaks sai jällegi volikogu suurima erakonna esimees Karl Luik. Ta jäi sellele kohale ka siis, kui Päts Tõnissoni 1938. aastal Tallinna kutsus, sest Aleksander, olgugi et linnapea, sai riigikogu valimistel Jaanilt hävitavalt lüüa.

Oma luigetiik

Pärnus on legendaarne linnapea Oscar Brackmann, kes Pärnust kuurortlinna tegi, Viljandit juhtis enamiku sõdadevahelisest iseseisvusajast seal igati austatud August Mara-maa. Ja Tartus räägitakse ikka veel kindral Tõnissonist.

Omal ajal räägiti temast küll rohkem anekdootlikke lugusid, mis nüüd juba monumendi mõõtmed välja annavad. Midagi on viltu Tartu ajaloo tutvustamises selle linna kodanikele.

Linnapea Andrus Ansipi viimasel linnapeaks olemise aastal andsin talle lühikese konspekti Karl Luige elulugu puudutavatest materjalidest. Tammelinna poisina oli ta igati Luige mälestuse jäädvustamise poolt. Olgu või plaadina Luige enese ehitatud eramu seinal Elva 4. Hilisemad linnapead on selle vist kusagile kalevi alla pannud.

Ise näeksin monumenti väga sümboolses kohas, maja ees, kus ta 1930ndail aastail ühes korteris elas. Maja pommitati 1941 küll puruks, aga pärast sõda taastati linna perekonnaseisuaktide bürooks, mis asub seal tänini. Muide samas majas elas korrus allpool ka Gustav Suits.

Selle maja ees haljasalal, seljaga Hurda poole, teisel pool tiiki, võiks ju olla üks tagasihoidlik büst mehele, kes sobib Jakob Hurdaga ühes pargis olema. Ja naljaga pooleks – meil oleks siis olemas oma luigetiik.

Samal teemal: «21 ideed, millest võiks saada monument või skulptuur», TPM, 14.02.