| Kui seda intervjuud kokku leppisime, ütlesite, et Kalevi 17 hoone lammutamise mõte on kriminaalne lugu. Miks?
Teatavasti on mälestis erilises staatuses olev asi. Mälestiseks tunnistatud kultuuriväärtusega asja rikkumine ja hävitamine on keelatud. Isegi ühe mälestise lammutamise arutamist võrdleksin kuriteole õhutamisega. See ei ole hea toon.
Muidugi võib igasuguseid asju arutada, igasuguseid taotlusi esitada, aga kui miski on ikkagi mälestiseks tunnistatud, selle säilitamine on avalikkuse ja riigi huvides, siis ei ole hea toon hakata sellist asja üldse arutama.
Avalikkuse huvi esindab linnavalitsus peaks arutama, kuidas seda ehitist säilitada, kuidas kaitsta, kust leida vahendeid. Seda siiani ei ole tehtud?
Tundub nii jah. Muinsuskaitseamet on korduvalt tähelepanu juhtinud selle hoone seisundile, kuni ettekirjutuseni välja. Ent linne ei ole midagi ette võtnud?
On lubatud koguaeg, et midagi võetakse ette. Siin peaks linn olema pigem positiivse eeskuju näitaja.
Loomulikult. Kui linn kehtestab oma planeeringutega miljööväärtuslikke alasid ja nõuab nende säilitamist, seda enam peaks ta ise seisma selle eest, et tema enda objektid ei satuks sellisesse seisundisse. Linnavalitsus ütleb küll, et nad tahavad kõike teha seaduslikult ja esmalt hoone arhitektuurimälestiste registrist välja arvata.
Samas ei nähta selle hoone väärtust, mis seepärast ongi mälestiseks tunnistatud, et tema säilitamine on vajalik. Seega pole maja halb seisukord ega linna rahapuudus põhjus hoone arhitektuurimälestiste registrist välja arvata?
Arhitektuurimälestise tunnusteks on hoone maht ja välisilme. Kui palju konstruktsioone tuleb asendada, seda mina ei oska praegu öelda, aga ma olen täiesti veendunud, et seda hoonet annab korda teha, nagu on korda tehtud palju teisi samas või veel hullemas seisus hooneid. On teil Tartust selliseid näited?
Kas või Tartus Oa 1 maja (tuntud Merca majana – toim.), kus konstruktsioon tehti küll uus, aga hoone taastati vanal kujul. Seega, kui linnaarheoloog ütleb, et mingit maketti linn Kalevi 17 asemele tegema ei hakka, oleks ikkagi parem variant makett tegeha kui lammutada?
Ütlen veelkord, et arhitektuurimälestise põhiväärtus on tema arhitektuurne välisilme, arhitektuurne vorm – selle hoone puhul vaieldamatult väline efektne historitsistlik lahendus, mispärast ta on väärt säilitamist ja hoidmist. Peaks linn siis pigem selle hoone maha müüma, kui talle käib selle hooldamine ja taastamine üle jõu?
See on nüüd linna otsustada. Nagu iga teine omanik, ega seadused ei tee vahet kas omanikuks on avalik-õiguslik isik, omavalitsus või eraõiguslik isik, igal omanikul on kohustus säilitada mälestist ja tagada, et mälestise seisund ei halveneks. Praegu see maja lihtalt seisab ja laguneb.
Jah, see on lubamatu. Mida muinsuskaitseamet saab ette võtta peale ettekirjutuse tegemise?
Järgmine samm on ilmselt sunniraha. Väga ebameeldiv oleks rakendada äärmist meedet, aga ka sundvõõrandamine on võimalik. Ei ole küll ühtegi pretsedenti, kus riik oleks omavalitsuselt ühegi asja sundvõõrandanud, aga see pole võimatu. Sellisel juhul saaks riik selle hoone omanikuks.
Kõige mõistlikum oleks leida arendaja või ettevõtja, kes on valmis seal midagi tegema. Ja osa kinnistust või hoonestusõigus müüa maha tingimusel, et see hoone tuleb korda teha. Praegu on viimane aeg seda teha. Linnapea Urmas Kruuse on öelnud, et maja nad maha ei müü.
Sellist seisukohta ei tohiks linnavalitsus esindada. Linna kui omavalitsuse ülesanne on seista avalike huvide eest. Üks nendest on kindlasti mälestise säilitamine. Mis on selle maja kõige suurem väärtus?
Ta on väga ehe, ilus 19. sajandi lõpu historitsistliku puitarhitektuuri näide. Teist nii omapärase ja rikkaliku fassaadiga hoonet Tartus ei ole. Ta rikastab kogu Karlova linnaosa miljööd. Loomulikult on osa algupäraseid detaile hävinud ja kogu see paik praegu räämas. Kui me kujutame ette, et kogu pargiala, mis seal ümber on, võiks olla korrastatud, kena, mingis avalikus funktsioonis ja need hooned oleksid korrastatud, see oleks üks objekt, mis tõmbaks inimesi neid vaatama. Millises seisus oli hiljuti taastatud Poska maja Tallinnas? On need majad võrreldavad?
Poska maja seisund oli äärmiselt nutune. Seal tuli konstruktsioone asendada ligi poole ulatuses. Aga see tehti ära ja saadi aru, et maja on väärtus. Et see on ajalooväärtus ja ka arhitektuuriväärtus. Kui sellest saab aru Tallinna linnavalitsus, mille poolest peaks siis Tartu linnavalitsus ja Tartu kehvem olema? Kaua Kalevi tänava maja võib veel sellisena seista?
Sellisena ta ei tohiks seista päevagi. Tuleks palgata ehitusbrigaad, tõsta üles katusekonstruktsioonid, panna peale ajutine katus. See oleks esimene asi. Selliseid kehvas seisus hooneid on ka teisi Tartu linnas, äsja tuli meie ametisse teade, et Narva maantee veterinaarkliiniku hooned on konserveeritud. See on Narva maantee ja vana Vene tänava vahel. Kah väga kehvas seisus hoone, kusjuures omanikule tuli ta sellisena kätte. Muinsuskaitseameti poolt sai tehtud ettekirjutus ja omanik on selle tõesti käsile võtnud. On linnavalitsus käitunud siin silmakirjalikult, nõudes eraisikuilt iga hinna eest vanade majade säilitamist ja restaureerimist, ent ise selleks vaeva ei näe?
Eelkõige tuleks siin arvestada siiski oma riiklike kohustuste täitmisega. Antud juhul ma saan aru, et omaniku huvid on need, mis panevad mõtlema vastupidises suunas, et äkki saaks sellest koormast lahti. Kas selle juhtumi valguses on kõikuma 2005. aastal muinsuskaitseameti poolt linnale antud volitused, mille järgi võib linn ise osa muinsuskaitseliste küsimuste üle otsustada?
Kui sellisel viisil esinetakse ja selliseid avaldusi tehakse nagu praegu, siis küll peaks tõsiselt kaaluma, kas lepingupartner ikkagi on õige partner. Sellised pretsedendid tekitavad tunde, et vist ei ole õigesti läinud, kui muinsuskaitselisi huve kaitsma pidav institutsioon esindab teistsuguseid lühinägelikke seisukohti ja puhtpragmaatilisi majandushuve. On seda lepingut võimalik katkestada?
Jah, on küll. Mina ei saa muinsuskaitseameti nimel selles küsimuses esineda, aga minu arvates peaks pärast selliseid linnavalitsue otsuseid kaaluma, kas selle lepingu jätkamine on meie huvidega kooskõlas.
Tartu linn on raske koht, siin on palju probleeme. Kogu kultuuripärand on meie kätte tulnud just sellises seisus, nagu ta on. Seal ei ole midagi teha, et see seisund on kohati väga kehva. See ei tähenda, et me ei peaks neid väärtuseid hoidma ja säilitama. Kui nüüd ikkagi kavatsetakse seda teistelt nõuda ja nõutakse, siis peaks oma asju ka vaatama ja seda palki oma silmas märkama.
Viimase foto, kus maja on veel oma endises hiilguses, tegin aastal 1992. Siis ta oli veel rahuldavas seisundis. Sellest saati on maja seisnud ja seal ei ole midagi tehtud?
On tehtud eritingimusi. Linn on jäänud lootma mingile päästerõngale, et küll me leiame mingi lahenduse. Kui sellist lahendust ei tule, ei saa seda ootama jääda, peab ise tegutsema. Linnal on ju reservfondid, kust võiks konserveerimise raha leida. Mingi pool miljonit krooni kusagilt ikka pigistab. Nii vaene linn ei ole, saaks mingigi ajutise katuse majale panna. Millal te ise viimati seal majas sees käisite?
Kui ma ettekirjutust tegin 2006. aasta kevadel. Siis olid vahelaed veel päris kobedad. See ei ole selle hoone puhul isegi väga oluline. Tal võiks olla sees mistahes kaasaegne funktsioon, aga väline efekt ja arhitektuurne lahendus väärib taastamist, see on tõesti unikaalne ja väga tartulik ja väga ilus. Kui palju võiks sellise maja taastamine maksma minna?
Taastamine on küllaltki kallis lõbu, aga see tasuks ennast ära. Sarnane objekt on vaksalihoone, mis pärast põlengut oli veel nukramas seisus, aga sai korda tehtud. Kindlasti ta ei ole odav lõbu, aga iga sellise objektiga võidab linn – ta tõmbab huvilisi, turiste. Kui ta tõesti korda tehtaks, peaks ta olema ühiskondlikus kasutuses?
Mistahes noortekeskus, MTÜ-de maja, kohvik, restoran, mingi ärifunktsioon juurde, mida iganes. Ma leian, et hea tahtmise juures ei peaks seda linna käest üldse ära andma.
Kogu see piirkond kaotaks kohutavalt, kui Kalevi 17 sealt ära kaoks. Isegi kui see kuuride kompleks sealt ära kaoks. See on kõik ajalooline keskkond, kõik need kihvtid detailid võiks säilitada ja taastada. On need kuurid ka kaitse all?
Ei ole, neil on miljööväärtus. Linnavalitsus soovib ka neid kuure lammutada.
Tegelikult peaks seda ümbritsevat keskkonda säilitama. Me ei saa arhitektuurimälestist vaadata kui seinaga piirnevat asja. Sageli mängib see ruum isegi olulisemat rolli kui hoone ise.
19. sajandi lõpu puitarhitektuur on üks Tartu identiteedi märk. Kaks kolmandikku või rohkem linnast kadus ju sõja ajal ära Selleks peaks neid jälgi, mis on veel siiani säilinud, hoidma kui prillikivi. Lammutamise mõttega võib linn luua pretsedendi, et halvas seisukorras kaitsealuste hoonete omanikud lasevad majal laguneda ja lõpuks paluvad selle mälestiste registrist välja arvata?
Kahtlemata, kui omavalitsus esindab sellist seisukohta. Ma küll väga loodan, et enamik omanikke ei ole sellise mõttelaadiga. Mulle tundub, et eraomanikud muretsevad selle pärast väga palju, et nende hooned ei ole korras ja nad ei suuda neid korras pidada. Linnalt tahaks samasugust suhtumist. Kui linna eelarves ei ole raha, on võimalik küsida mälestiste konserveerimiseks toetust riigilt. Ka seda ei ole linna teinud. Kas arhitektuurimälestisi on registrist välja arvatud?
On küll, aga selle kohta ütleb seadus: kui ta on kaotanud mälestise tunnused või on hävinud ja taastamine ei ole võimalik. Paraku on juhtumeid, kus hoone põleb nii ulatuslikult, et teda ei ole võimalik taastada ega ole ka enam andmeid, millele toetuda. Kalevi 17 selle klausli alla ei kuulu?
Ei kuulu, sest arhitektuurse vormi taastamine on täiesti võimalik. Minu meelest on see ikkagi rohkem tahtmise asi. Mida saab Muinsuskaitseamet nüüd ette võtta?
Peab katsuma linna veenda selles, et need väärtused on siiski olulised. Ilmselt linnavarade osakonna ametnikud ei ole asjast õigesti aru saanud.
Kui linnal tõesti ressursse ei ole, siis tõesti, andke ära. Kuni omanik on linnavalitsus, niikaua on linnavalitsuse kohustus seda hoonet säilitada ja alles hoida.
Oleks äärmiselt ebameeldiv rakendada sunnivahendeid isiku puhul, kes peaks vabatahtlikult nende huvide eest seisma. Pigem oleks siiski mõistlik maha istuda ja koos muinsuskaitse esindajatega üritada lahendust leida, kuidas seda hoonet ja seda kompleksi säilitada. Kui suured on need trahvid?
Sunniraha on kuni 10 000 krooni. See ei ole linnale ilmselt mingi raha. See on pigem häbiasi. |
Kõik tänased
