1922. aasta. Emajõgi suurvee ajal linnasüdame kohal. Taamal paistavad kaubahoov, Kivisild ja Jaani kiriku torn.

Postimehe ajakirjanikud istusid toona suurvee ajal kanuusse, et vaadata linna jõe pealt ja jälgida suurvee pahategusid Kvissentali veemotoklubist kuni Luunja sillani.

Kõik see oli alles kuue aasta eest. Emajõgi oli oma sängist väljunud, kanuutajad sõudsid südalinnas Emajõe-äärse kõnnitee kohal, lüües möödudes patsi prügikastidele, Ihastes liuglesid sisse kellegi aiaväravast, tegid auringi ümber kasvuhoone ja kutsusid majaperenaisegi koduaeda paadisõidule.

Luunja silla poole suundudes ei saanud lõputul veteväljal hulpinud kanuumehed vahepeal üldse millestki aru: luhal pekslesid paarikümne sentimeetri kõrgused vahused lained, Emajõgi ise oli vahepeal sootuks silmist kadunud. Kaldapuude ja laevaliiklusmärkide järgi õnnestus lõpuks teeots jälle kätte leida.

Ajakirjaniku ja fotograafi sekkumist vaatlejaina 20. sajandi viimasesse suuremasse üleujutusse Tartus (Emajõe veeseis oli siis 297 cm) tsiteeritakse ja kirjeldatakse järgneva sajandi jooksul kindlasti sageli.

Vanema põlve tartlased mäletavad suurvee pealetungi ka 1950. ja 1956. aasta kevadest. Kuid tollal ajalehed sellest ei kirjutanud, sest N Liidus ju mingeid katastroofe ei olnud. Tähtsad olid vaid töövõidud, suure kodumaa õitseng, riigilaenu obligatsioonide tellimine, teravilja külviplaanid ja külvi valvepostid ning liha, piima ja munade müügi kohustus.

Selline mulje tekib, kui sirvida 1950ndate aastate ajalehti. Looduskahjude või Emajõe maksimumtaseme kohta sõjajärgsetel aastatel ei leia tollasest ajakirjandusest infokübetki.

Küll on aga linnaelanikud ise oma kaasaega ja läbielamusi jäädvustanud. Tartu Linnamuuseumis, eriti aga Eesti Rahva Muuseumis on tallel ka 1950. aastate Tartu veneetsiastumist tõendavaid fotosid. Au ja tänu nende fotode annetajatele. Näiteks Uudo Ripsi terav silm ja oskus õigel ajal

õigesse kohta sattuda on andnud kodulinnale suure ajalooväärtusega materjali.

Tugevalt saab toetuda 1927. aastal välja antud koguteosele «Tartu». Selles paksus usaldusväärsete andmetega raamatus on palju fakte 1922., 1923. ja 1924. aasta Emajõe üleujutustest, fakte illustreerimas pildid majadest, millel vesi

n-ö poolde säärde küünib, ja tänaval liikuvate lootsikutega, mõnel purjeks vana tekk.

Muu hulgas võib koguteosest «Tartu» lugeda: 19. sajandil on olnud Emajõel linna vahel suurim veeseis 6. mail 1867. aastal (33,24 m). 2. mail 1922. aastal oli veeseis 32,86 m, 5. oktoobril 1922. aastal 30,52 meetrit, sama kuu lõpul linna piirist väljas raudteesilla juures aga 33,42 meetrit.

Loodusel on oma seadused. Tema ei küsi aastaaegadest, kuudest ega kuupäevadest. Kui vaja ja on põhjust, tulvab Emajõgi üle oma kallaste, elagu seal siis linnud, loomad või inimesed.

Ehk on talle liiga lähedale tuldud, ehk ta tüdineb ja soovib distantsi...

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4