Tartu rätsepaid ootab peatselt suurem tellimuste laviin. Vaja on siidi, sametit ja kalevit. Enam siiski linast ja maavillast, sest uhkemaid keskaegseid kostüüme kandvaid pürjeleid oli omaaegses Tartus ju tavakodanikest vähem.

Enamik tahab laatadel ka müüa, olla selli ja õpipoisi seisuses. Pelgast austusest Rooma kirikuvõimu vastu pole ju tahtmist takust hamet köiejupiga ümber kere tõmmata ning tonsuuri pähe lõigata.

Keskaegsed rõivad on siiski moes. Kõrgema kunstikooli tekstiiliosakond hakkab ilmselt samuti juhinduma oma maikuisel moeetendusel hansasuunitlustest. Tudengid kannavad volbriööl ja veel jaanipäevalgi värvimütside asemel barette. Sest nii näeb ette hansaliidu tava.

Lihula monumendi juhtumi puhul oli arusaadav maailma supervõimu surve, hansapidustuste juuri tuleb aga otsida meile kultuuriliselt lähedase Euroopa supervõimu, Saksamaa poole pealt. Prantsusmaa, Hispaania ja Suurbritannia välisministeerium võivad siin suu puhtaks pühkida. Nende asutatud Uuest Maailmast rääkimata.

Hansaaja märgid

Loomulikult kehtib see hansakaupmeeste germaani-põhjamaa kuvand meil vähemas ja provintslikumas mõõtkavas. Aga see ju Tartule ja paljudele teistele tänapäeval vähemtähtsatele hansalinnadele ainuvõimalik ongi.

Arvatavasti ei otsi me ainuüksi mingeid igipõliseid saksa juuri, ehkki Pätsi-aegse saksa pärandiga sidemete kaotamise kampaania tasategemist on tunda. Tagasivaateliselt suudame saksavaenulikkusest juba üle olla, hoolimata Lihulast.

Ainult et need keskaegsed baretid, sukkpüksid, mõõgad ning muu atribuutika kergitavad küsimusi, miks just Tartus ja miks ülikoolilinnas.

Visuaalselt on meil kasutada seesama linnakeskkond, mis on meile pärandunud – suurte kupüüridega – Teisest ilmasõjast. Linnamüüri jupp, Jaani kirik taastatuna, toomkiriku varemed (osalt kasutuses), Peetri maja (rekonstrueerimisel) ja tänavate võrk (vaid nimed, tänavad ise on ammu sirgeks lõigutud) on need ainsad märgid, mis räägivad meile õitsvast hansaajast.

Samamoodi on mitmete Saksa hansalinnadega, millele liitlasvägede pommitamine viimases sõjas palju paha tegi, et mitte rohkem öelda. Ent kas ei jätkunud hansa vaim 19. sajandigi Tartus, kus tsunftid säilitasid oma mõjuvõimu kuni sajandi keskpaigani ja kus rahvusvahelisuse tunnuseks oli ennekõike ülikool?

Selle järgi on ju otseste arhitektuursete eeskujudena kujundatud terve Tartu klassitsistlik arhitektuur. Ei gootikat, ei renessanssi, ei barokki. Põhiliselt 19. sajand ülikooli, tudengite ja troskadega.

1918. aastal lühikest aega ülikooli kuraatoriks rektori kohustes olnud professor, matemaatik Jaan Sarv oli vist viimane, kes teise Saksa okupatsiooni ajal protesti märgiks puukingi kandis. Aga ta oligi üks austustvääriv isesorti mees.

Muidu on seda akadeemilist keskkonda ikka kaunistanud õppejõudude sabakuued, tudengite värvimütsid ja muu rahva nokatsmütsid. Venestatud tsaaririigi mundrimoondust kandsid enamasti vaid riigiametnikud ning venestamise aja õigeusu seminaristidest tudengid (neid lubati õpinguid jätkama vaid kolme kõrgkooli Tsaari-Venes, üks nendest oli Tartus).

Ma ei näe keskaegsele vormirõivale kusagil mujal pidepunkti kui Jaani kirikus ja toomkirikus, sedagi teatud reservatsioonidega. Hansalinna raehärra võib ju sama vabalt esineda saterkuues ja torukübaras ning sõita troskaga, mitte tõllas või ratsa. Äärmisel juhul võib ta ajada jalga bonapartistlikud kalsoonid ning panna pähe kolmnurkse kaabi.

Tartu linnakunstnik on samuti korra juhtinud tähelepanu sellisele vastuoksusele kujunduspõhimõtetes. Aga ometigi hakatakse kohe kopeerima maikrahvi valimisi, rüütliturniire, keskaegseid piinariistu raeplatsil jms tallinlikku tsirkust, millel Tartuga mitte midagi ühist pole.

See, et tänu meie hävingule pääses Tallinna keskaeg 16.-17. sajandi sõdade laastamisest, on ju igati ohvrimeelne, aga sedasamust keskaega asendab meil akadeemiline keskkond 19. sajandil, mida jällegi Tallinnal vastu panna ei ole.

Midagi oma

1980. aastal oli seoses 950 aastaga Tartu esmamainimisest võimalik Raekoja platsil esimest korda näha linna «mitteametlikku» ajalugu Hillar Palametsa seades. Loomulikult olid hobuvankril lällavad tudengid üks köitvaimaid tõmbenumbreid.

Kusagilt sealt peale on linnavalitsus tervitanud tudengeid nende rongkäigul ja tudengid on teinud tõrvikutega Fakelzug’e ka muudel puhkudel. Miks ei võiks see olla Tartu tunnuskujundiks? Igas Saksa väikelinnas on ju hansapäevadel needsamad puukingad, takused hamed, pottsepad jne.

Tartu võiks ju lisada midagi just ülikoolilinnale omast. Tõsi, ülikooli algusaasta 1632 polnud enam hansaliidu hiilgeaeg, aga sellest ei vesta midagi ka tänases Tartus.

On palju hansaliidu liikmeid, kelle osalus selles liidus on linnade välimuse ja arenguga võrreldes jäänud möödanikku. Nii ka Tartus. Et barettides raehärrade rongkäigu kohta ei hüütaks nagu muinasjutus: kuningas on ju alasti! , oleks viimane aeg kalendrit kohendada (atra seada).

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.14