See Kodijärve hooldekodust alguse saanud ning kolmeastmelise märgalapuhastustuse läbinud heitvesi kõlbab Tartu Ülikooli geograafiainstituudi juhataja Ülo Manderi väitel ilma tervisekahjustusteta juua.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) eraldas detsembris Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudile 3,65 miljonit krooni ja kolm aastat kestvate uuringute tulemusena peaks nelja-viieliikmeline töörühm töötama välja Eesti oludesse sobivaimad tehismärgalapuhastid.

Osa märgalapuhasteist kujutavad endast suurt tiikide kompleksi, teine osa on niinimetatud pinnasfiltrid – nende puhul heitvesi liigub ja puhastub pinnases.

Reovesi suunatakse settekaevust pinnasfiltritesse, mille moodustab näiteks kergkruus. Märgalapuhasti põhi on põhjaveest eraldatud isoleeriva kihiga. Et puhastusprotsess saaks toimuda, peab pinnasfilter saama piisavalt hapnikku, seda suunatakse filtrisse erinevate tehniliste võtetega.

Tartu Ülikooli geograafiainstituudi juhataja Ülo Mander ütles, et ülikool loodab EASi rahastatud projekti tulemusena valmivat puhastite tehnoloogiat eksportida ka teistesse riikidesse. «Tahame panna paika ka märgalapuhastite tehnilised nõuded, et nad töötaksid meie kliimatingimustes tõhusalt,» lisas ta. «See tehnoloogia on kavas kaitsta kasuliku mudelina.»

Lähikümnendil rajatakse Eesti tööstuste ja väikeasulate juurde kümneid uusi reoveepuhasteid, sest Euroopa Liit toetab nõukogude ajast pärit ning lagunenud reoveepuhastite ümberehitust või uute puhastite rajamist. See omakorda annab tööd reoveepuhastussüsteemidega tegelevatele ettevõtetele.

Vähesed töötavad

Manderi hinnangul on Eestis umbes 30 korralikult projekteeritud ja väljaehitatud märgalapuhastit ning neist vaid paar puhastavad reovett ranges vastavuses Euroopa Liidu nõuetele. «Siin-seal on aga rajatud märgalapuhasteid päris spontaanselt,» lausus Mander.

Ehkki Euroopa Liit paneb paika, millised võivad olla teatud ühendite piirmäärad puhastist väljuvas vees, on puhastite ehitus seni standardiseeritud vaid Saksamaal.

Projekti raames rajatakse kas päris uued pilootseadmed või siis täiendatakse juba olemasolevaid märgalapuhasteid. «Meil on ette nähtud näidispuhastid nii olmereoveele, toiduainetööstuse kui farmi reoveele.»

Kokku tegelevad teadlased viie pilootpuhastiga.

Märgalapuhastites katsetatakse Manderi kinnitusel nii erinevaid pinnasfiltreid, mis filtreerivad heitvett, kui ka näiteks kottidesse pandud põlevkivituhka, mis seob kodukemikaalidest pärinevat fosforit.

«Ameerikas on märgalapuhasteid kasutatud uskumatute asjade, näiteks lõhkeainejääkide, radioaktiivsete ainete ja kaevanduste ülihappeliste heitvete puhastamiseks,» rääkis ta.

Manderi hinnangul on märgalapuhasti traditsioonilisest aktiivmuda või biofiltreid kasutavast puhastist mõttekam kuni 2000 elanikuga asulas, Eesti seni suurim märgalapuhasti filtreerib aga 300 elanikuga Kõo asula reovett.

«Maailma suurimad märgalapuhastid võtavad Ühendriikides enda alla sadu hektareid,» lisas Mander.

Mida rohkem elab asulas inimesi, seda suurem peab olema märgalapuhasti pindala. Märgalapuhastitel kasvatatakse ka taimi, mis kasutavad osa heitvees sisalduvatest ühenditest toiteainena. Puhastil kasvanud võsa saab kasutada kütteks, hundinuia villa näiteks aga ehitusmaterjalina.

Kordades odavam

Manderi sõnul võib korraliku märgalapuhasti rajamine maksta sama palju kui traditsiooniline puhasti, kuid selle ülalpidamine on kuni kümme korda odavam. Samuti teeb õigesti ehitatud märgalapuhasti heitvee puhtamaks kui traditsiooniline puhasti.

Asulate veevärkide uuendamiseks loodud ASi Emajõe Veevärk juhataja Andres Aruheina sõnul on märgalapuhastite ülalpidamine küll odavam, ent Eestis seni ehitatud märgalapuhastite töökindlusega tekib talviti probleeme.

«Minu teada vajavad märgalapuhastid ka päris suurt maa-ala, suuremates asulates võib see osutuda probleemiks,» lausus ta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0