Meid kanti hällist saati käte peal, ei lastud varvast ära lüüa eal... selle Arne Oidi laulu surematu fraasiga võiks iseloomustada seda, kuidas vanemad tänaseid lasteaiajuntsusid ja algkoolilapsi kooliteele saadavad.
Mugavus viib saamatuseni liikluses
/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
18. november 2009, 11:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hommik lasteaiavärava taga näeb välja nii: kiirustav issi peatab auto ning hurjutab niigi kiirustavat emmet kiiremini tegema. Emme haarab väikse Carl-Gregory või Cäthryn-Camilla turvatoolist kaenla alla ja spurdib kiirelt rühma. Võsukese jalg ei puuduta õues maad enne kui lõunase õueskäigu ajal.
Ja küll see õueskäik on tore, sest kasvataja räägib, kuidas peab üle autotee minema, ning eriti põnev on nendel päevadel, kui saab minna elamusreisile ühissõidukiga. See huvitav asi nimega liiklus pakub palju põnevust, sest emme-issiga näeb seda vaid auto tagaistmelt.
Pärastlõunal kiirustab taas seesama auto maja ette, korjab kiirelt-kiirelt lapse peale ja viib koju. Ja nii päevani, mil mugava lasteaiatee asemel tuleb lapsel hakata ise nuputama, kuidas esimeses klassis koolipäeva lõpul koju saada – tunnid lõpevad keskpäeval ning emme-issi ei saa järele tulla.
Hirmutav koolitee
Kevadel rääkis seitsmeaastase poisipõnni ema, kuidas ta mõtleb hirmuga sügisel algavale lapse kooliteele, sest poiss polnud kordagi päris liikluses käinud, ikka auto tagaistmelt maailma vaadanud. Teeületamine või, mis veel hullem, bussisõit, osutus talle üle jõu käivaks.
Emme-issi peavad endiselt tooma poissi kooli autoga – väravast väravani.
Lapsed, kes hommikuti jalgsi lasteaeda ja õhtul jalgsi koju lähevad, on pigem erandid, rääkis Pääsupesa lasteaia õpetaja Berit Torm. Pea kõiki tema kuue- ja seitsmeaastasi hoolealuseid sõidutavad vanemad igal hommikul kooli autoga. Põhjenduseks toovad lapsevanemad tööle kiirustamise.
Kolmandik Tartu koolilastest tuleb kooli autoga. Pooled käivad aga jala ehk osalevad iga päev ise liikluses.
Sellised tulemused selgusid tänavu kevadel Tartu koolides läbi viidud Laura Altini ja Tõnis Prangli uuringust «Transpordiliik, mida lapsed kasutavad kooli ja kodu vahel liiklemiseks». Samasisulised uuringud korraldati Tartus ka 2003. ja 2005. aastal.
Lapsevanemad on hakanud lapsi üha enam autoga kooli viima ning ka muudeks toiminguteks just neljarattalist sõiduvahendit kasutama. Nii näitavad nad oma järeltulijatele auto eeliseid ühissõiduki, jalgsi käimise või jalgrattaga sõitmise ees, järeldasid uurijad.
See tähendab, et lapsed saavad varakult harjumuse ja mugavuse, et neid autoga sõidutatakse. Asja negatiivsem pool on aga see, et nii ei õpi laps liikluses hakkama saama.
Uuringu tulemused näitasid, et kolmandik Tartu koolilastest tuleb kooli ja läheb koolist autoga. Seega jätkub mugav liikluses mitteosalemine ka kooliastmes. Pea pooled (49%) küsitletud õpilastest märkisid, et autot kasutatakse kooli tulekuks mugavuse pärast.
Poolteist aastat tagasi võttis Pääsupesa lasteaed liikluses käitumise õpetamise tõsiselt ette, sest pidevalt autoga liikuvad lapsed vajasid tähelepanu ja õpetamist. «Nüüdseks on olukord juba selline, et lapsed räägivad ise, mida tuleb teha ja kuidas liikluses käituda,» rääkis Torm.
Liikluspolitsei käib lasteaedades rääkimas nii liikluses käitumisest kui ka näiteks helkuri kasutamisest. Lõuna politseiprefektuuri preventsioonitalituse vanemkomissar Marina Paddar märkis, et paljud lapsevanemad seavad lapse ise liiklusõnnetuse ohtu.
Vanemad panevad lapse istuma enda taha, et oleks mugavam autost maha minna. See aga tähendab, et laps astub otse autost vastassuunavööndisse, kirjeldas Paddar.
Vanemad punase tule all
Paddar rääkis värvika loo, kuidas Tartu suurima kooli juures sõitis last kooli toov isa keelava sildi alt autoga läbi, signaalitades tee peal kõndivatele lastele, et nood eest läheksid. Kõike seepärast, et oma järeltulija otse koolitreppi maha panna.
Paddar ei jätnud võimalust kasutamata, et selgitada lapsevanemale, millist eeskuju ta oma poisile ja teistele kooliõpilastele näitas.
Lapsed on väga ausad. Pääsupesa lasteaiaõpetaja Berit Torm kirjeldas, kuidas lapsed räägivad avameelselt kasvatajatele, kui issi sõitis punase tule alt üle ristmiku. Marina Paddar lisas, et harvad pole ka juhtumid, kus issid näevad turvarihma kinnitamise vajadust üksnes selleks, et politseilt trahvi ei saaks, või kuidas kiirustav emme tirib last punase fooritule all üle tee.
«See, kui last tuuakse lasteaeda ja viiakse sealt ainult autoga, tähendab ka, et argielus kasutatakse poes käimiseks ja muudeks liikumisteks autot,» oli Ristikheina lasteaia juhataja Margot Fjuk veendunud. Tulemuseks on Fjuki sõnul aga vähesest liikumisest ja kesisest värskes õhus viibimisest tulenev laste füüsiline nõrkus.
Pedagoogid ja vanemkomissar Marina Paddar on ühel meelel, et lapsevanemad peaksid leidma aega järeltulijatega liikluses käimiseks ning õpetama oma eeskujuga, kuidas tänaval jalakäijana hakkama saada.
«Mingi aeg on lapse jaoks ikka, et võtta ja minna koos liiklusesse kas või nädalavahetusel,» soovitas Torm. Nende lastega, kes järgmisel sügisel kooli lähevad, soovitas Torm vanematel juba praegu hakata harjutama kodu ja kooli vahele jääva liiklusega hakkama saamist.
«Laske neil vähemalt auto juurest lasteaia väravasse jalgsi tulla,» manitses Fjuk.
Soovitused vanematele
• Last tasub juba lasteaias käies harjutada iseseisvalt üle tee minema ning liiklust jälgima.
• Mõnel hommikul võiks auto koju jätta ja eelistada lapsega koos lasteaeda või kooli minemisel ühissõidukit või lihtsalt jalgsi käimist.
• Lapsevanem on lapsele kõige suurem eeskuju, mistõttu tuleb lapse juuresolekul liikluseeskirjast hoolikalt kinni pidada ning liikluses jalakäija ja autojuhina eeskujulikult käituda.
• Enne kooli minekut tasub lapsega koos läbi käia koolitee ning selgeks teha, millised ohud võivad last seal varitseda ning millele laps peaks kindlasti tähelepanu pöörama.