Larissa Volpert lendab Tähtvere pargis

Juhani Püttsepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

REPORTAAZH

Ajakirjanik Juhani Püttsepp käis jooksujalu vaatamas, mis toimub hommikuti Tähtvere pargis

Kuidas see saab võimalik olla? Lennata pargis, kus iidsete tüvede otsas lõhuks tiivad isegi metsavahiks kutsutud väike AN 2, rääkimata Estonian Airi uhkest Boeingust.

Vaatame järele?!

Kell kolmveerand seitse hommikul ei ole pargis veel kedagi ega midagi, peale puude ja tärkava rohu. Mõtted kleepuvad uniselt juuste külge, ei taha nad kuhugi mujale lennata kui voodisse, puhaste linade vahele kirsiõisi täis unenägude juurde.

Isegi kolmel jalal keksiv ja vana pärna juuri kastev mustvalge koer ei tee uniseid ajakirjanikke erguks. Isegi mõte sellest, et mustvalge koer võiks Mary Poppinsi kombel kireva õhupallikimbuga puulatvadesse tõusta, mõjub nagu õhtumuinasjutt. Nii vara on.

Siis aga sõidab puude vahelt jalgrattaga välja mees, kelle silmades pole padjaigatsuse jälgegi. Teda saadavad kümneaastane afgaani hurt Eeva ja naabrimaja koer. Üks kolli, kelle nime varahommikune jalgrattur, Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Atko-Meeme Viru ei tea.

Jooks surma eest

Professor Viru alustas oma hommikusi kella kuue ja poole kaheksa vahelisi Tähtvere-ringe 1970ndate aastate keskel, kui kolis elama parki suubuvale Hurda tänavale. Siis sörkis siinsetel kodustel kruusateedel ka keelemees ja akadeemik Paul Ariste, kel oli oma jooksmise nagu ka kõigi muude asjade kohta siin maailmas ilus jutt.

«Kui minult keegi küsib: vanamees, kelle eest sa jooksed, siis vastan - surma eest,» selgitas Ariste Virule, kui nad Tähtvere pärnade all kohtusid.

Viimasel kahel aastal on professor Viru rattasõitu oma jalgadele sobivamaks pidanud.

Igal hommikul kerib jalgrattaspidomeeter talle kaheksa kilomeetrit, ükskõik, kas sõit läheb alla Emajõe äärde või üle raudtee ringtee peale.

«Hommikune värske õhu hingamine on omaette nauding, pärast poolt kaheksat hakkab liiga palju autosid sõitma,» ütleb Viru rattalt jalga maha toetades. Eeva ja kolli-koer saavad kodaratega sõiduki jälitamisest hinge tõmmata ja teineteist nuusutada.

Hommikuse Tähtvere austajaid pole kuigi palju. Larissa Volpert, näitlejad Ander ja Kaljujärv, treener Ilmar Kullam koeraga, loetleb Viru üles tervist sepistavad teretuttavad.

«Küsimus pole selles, kas tulla hommikul või õhtul hilja, küsimus on kehalises aktiivsuses,» ütleb noorukina Eesti koolinoorte korvpallimeistriks tulnud ja nüüdseks juba rohkem kui pool sajandit sportinud professor Viru, tõukab end taas sadulasse ja kaob koerte eskordi saatel pargisügavusse.

Kõige ilusam osa

Järgmised jooksjad ilmuvad parki veerand kaheksa, Jakobsoni tänavalt sörgivad välja Viktor ja Saku. Neil kahel on oma ring juba tehtud. Mitu kilomeetrit?

Viktor ei vasta, vaid suundub saba lehvides treppidest alla, koju, Supilinna. Pargi ääres, Laulupeo puiesteel elav Saku ei hakka samuti midagi ütlema, lõõtsutab vaid kõvasti.

Betoonitehase endine valvur Viktor on Saku onu või koguni isa, vähemalt selline jutt nagu lõbus seebimull Tähtvere väljal heljub. Koonu kuju, karva värv ja rõngassaba on neil kahel igahommikusel jooksjal nii sarnased, et Viktor ja Saku võivad tõesti lähisugulased olla.

Aga kontrollida seda oletust ei saa, sest krantsidel pole oma perekonnaseisuametit, mis vastava tõendi väljastaks.

Kell kolmveerand kaheksa astub kella vaadates koduväravast välja Saku vana tuttav näitleja Ants Ander. Koos tegid koer ja näitleja ringe Emajõe äärde, kuni viimane üle-eestiline osutite keeramine nende jooksualguse tunni võrra lahku viis.

«Mõte hommikuti parki minna tuli vist juba rohkem kui 25 aastat tagasi, kui nägin siin kolleeg Helend Peepu jooksmas,» räägib jässakas Ander laululava poole suundudes. «Nüüd on see käik saanud kohustuseks iseenda ees, vajaduseks ja eluviisiks.»

Vaid väga harva, näiteks siis, kui rängalt sajab, jääb hommikune tervisetiir vahele.

«See on kõige ilusam osa minu päevast,» sõnab näitleja ja heidab selili vana tuttava turjale, lauluväljaku ülalt seitsmendale pingile. Ühel ja samal kohal kõhulihastele harjutusi tegeva Anderi jooksusussid on aastatega pingiotsalt värvi maha hõõrunud.

Pärast harjutusi pingil viib sörk Anderi jõe äärde.

«Kuues mai,» meenub talle ühe oma kõige varasema kevadujumise kuupäev. Kui juba algus tehtud, läheb Ander igal hommikul vette, kuni sügiseni.

Kõige ägedamaks ja võimsamaks Emajõe ujujaks peab Ander aga Supilinnas elavat kunstnikku Eve Luike, kelle vetteminekud algavad juba siis, kui läheb jää.

Jõe äärest tagasi Ants Ander enam ei jookse. Ta jalutab, naudib sügavalt hingates loodust. Tõus laululava alt lõbustuspargi juurde ei võta treenitud meest ähkimagi.

«Ilma nende hommikuste käikudeta oleksin väike, paks, hingeldav mehike,» lehvitab Ander üldsegi mitte enam unistele ajakirjanikele, kes omavahele jäädes lubavad teineteisele peaaegu kindlasti hommepäev tervisejooksmisi alustada.

Mülleri õpetuse järgi

Samast majast Laulupeo puiesteel, kuhu siseneb rahulolev näitleja Ander, väljub pool üheksa järgmine jooksja, ülikooli filoloogiaprofessor Larissa Volpert.

Teda teavad omapärase jooksustiili järgi kõik Tähtvere elanikud. Professor Volpert lehvitab joostes kätega nagu lind tiibadega.

«Jalad käivad mul ju täiesti õigesti, aga see lendamine teeb kõigile nalja,» muheleb tihedalt soojendussamme tippiv Volpert ja pajatab lehvitamise põhjuse. Selgub, et nõnda jooksu ajal käsi liigutada soovitas sajandialguse võimlemisteadlane Müller.

Majakovskil on luuletus, kus ta räägib kätest, mis nagu veskitiivad Mülleri õpetuse järgi keerlevad, lisab 75-aastane emeriitprofessor, kes jookseb vaatamata arstide soovitusele jooks kõndimise vastu vahetada. «Mul on ilma jooksuta igav.»

Temagi marsruut kulgeb juba mitukümmend aastat läbi pargi Emajõe ujulasse (soojal aastaajal suplus!) ja tagasi.

Nii, jooksujalu, alustavad oma päeva kolm tartlast. Alustavad siis, kui paljud meist veel unemõtetes äratuskella helinat edasi lükkavad.

Miks mitte neist kangetest inimestest eeskuju võtta? Äratuskell kolmveerand tundi varasemaks lükata? Jooksusussid jalga, dressipluus selga, soe kevad lubab jalasääred paljaks jätta.

Pargi algusest lõbustuspargini läheb ladusalt, laululava taga hakkab pulss taguma, Emajõe ring lükkub sujuvalt kuhugi tulevikku ja tõus tagasi parki paneb ähkima.

Hea tundega tagasi koju jõudes võiks lausa ühe kriipsu seinale tõmmata. Aga mida teha, et neid kriipse koguneks aastas 365?

Peab end Viru, Anderi ja Volperti tuulde võtma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles