Heljo Pikhof: lasteaiakoht ei ole luksus

Heljo Pikhof. Foto: SDE

Üks Eesti riigis kehtivaid seadusi ütleb, et omavalitsus peab tagama lapsele lasteaiakoha, kui tema vanemad seda vajavad. Tartu – nagu ka paljud teised omavalitsused – ei ole suutnud seadust täita: linnalasteaedadesse ootajatest on pikk järjekord.

Pisut leevendust pakuvad eralasteaiad ja muud lastehoiuvõimalused. Konks on aga selles, et munitsipaallasteaia kohamaks on 350 krooni kuus, eralasteaed aga küsib kümme korda rohkem raha ja veelgi kulukamaks läheb teiste lastehoiuteenuste kasutamine.

Seega on erahoid kättesaadav ainult heal järjel vanematele. Toimetulekuraskustes pere mudilase lastehoiukulust hüvitab linn – taotluse korral – ainult munitsipaallasteaia kohatasumäära ehk 350 krooni.

Täis kõht ja soe tuba

Praegusajas, kus töötus on kasvanud üle 12 protsendi, käib isegi lapse linnalasteaias hoidmine paljudele peredele üle jõu. Iga omavalitsus ja ka riik peavad tegema kõik võimaliku, et ära hoida hätta sattunud inimeste ja eeskätt laste sotsiaalset isolatsiooni.

Mõelgem, mis tunne on väikelapsel kükitada üksinda toanurgas, kuhu ta jalust ära kamandatakse, sest töö kaotanud vanema(te)l löövad mured niigi üle pea kokku: järjekordse tööavalduse peale pole kuulda ei kippu ega kõppu või (paremal juhul) on sellele eitavalt vastatud.

Maksevõlad muudkui kuhjuvad, pähe ei turgata enam ainsatki tuttavat, kellelt annaks pisutki laenata, aga köögikapis on järel ainult pool pakki riisi… 

Sellistes oludes on tasuta lasteaiakoht vähim, mis me laste heaks teha saame.

See ei ole mitte üksnes minu sügav veendumus või sotsiaaldemokraatide seisukoht, mille Vilja Kohler 14. oktoobri Tartu Postimehes kommunismiks tembeldas ja mida ta maksumaksjana «kinni tampida» ei taha. Sest tema ei olevat päevagi lasteaias käinud, aga lugemise-kirjutamise sai kooliajaks ometigi selgeks: ema-isa töö kõrvalt õpetasid.

Muuseas, ka mina ei ole päevagi lasteaias käinud, mina käisin koos õpetajast emaga hoopis päriskoolis ja tegin klassis neid koolitükke, mis ema oli kodust kaasa andnud. Aga ega see asja muuda.

Maksumaksja raha läheks rohkem kui täie ette, kui me looksime praegu hariduse sihtkapitali, tasuksime koolilaste bussisõidu, paneksime huviharidusele õla alla ja hoolitseksime selle eest, et meie lapsed saaksid edasi käia lasteaias.

See on demokraatliku ühiselu elementaarne solidaarsus, millel ei ole mingit pistmist kommunismiga. Seda seisukohta, usun, jagab lõviosa ühiskonnast. Sest see on ühiskonna enda kestmise huvides.

Kui lapsed on hoitud, saavad ka vanemad rahulikuma südamega tööd otsida ja/või koolitusel käia – et algajatest töötutest ei saaks pikaajalisi töötuid. Tollest nõiaringist on juba hulk maad raskem välja murda.

Alusharidus ongi alus

Soe tuba, täis kõht, oma sõbrad ja kasvataja-õpetaja hool on aga medali pealmine pool, vaatame pisut ka teist poolt.

Oleme harjunud mõtlema lasteaiast ennekõike kui lastehoiuvõimalusest, et suured inimesed saaksid teha oma päevatööd (või seda otsida). Ent kolmeaastaste rühmast alates on lasteaed ennekõike haridusasutus, rääkimata siis paarist koolieelsest aastast.

Paljudes Euroopa riikides lähevad lapsed viieaastaselt kooli, teatud arv õpitunde nädalas makstakse kinni juba 3-4-aastastele lastele. Kui õiges vanuses ei omandata eakohaseid teadmisi, oskusi ja väärtushinnanguid, on seda mahajäämust pärast raske, kui mitte võimatu, tasa teha.

Alusharidus ei seisne ju üksnes tähtede õpetamises, millega küllap lapsevanemad tõesti hakkama saaksid. Lasteaedades ja koolides töötavad enamjaolt inimesed, kes on «õpetajaks sündinud», kes teevad südamega tööd (kuidas muudmoodi selles ametis vastu pidadagi!) ning on selleks põhjalikult ja metoodiliselt koolitatud.

Arengu-uurijad on välja toonud, et alusharidusest sõltub suuresti lapse toimetulek nn päriskoolis, sõltuvad hoiakud ja käitumine, ning edasi sõltub inimese suutlikkus täita erinevaid rolle ühiskonnaliikmena ning oma kultuuri esindajana – sõltub kogu ühiskonna elujõud.

Ei ole luksus

Kui keegi võtab väita, et lapse võimalus käia lasteaias on liigne luksus või kommunismiilming, siis sama loogikat edasi arendades võiks ju ka öelda: koolis käigu ainult töötavate (ja rahakate) vanemate lapsed.

Kaotab ema ja/või isa töö, võetagu laps koolist ära ja õpetatagu teda kodus. Ometi kehtib meil koolikohustus ning ka koolieelsete lasteasutuste seadus ei ole rajatud oraste peale.

Kui aga lastekasvatamise puhul üldse luksusest kõnelda, siis paar nädalat tagasi lükkas riigikogu paremerakondade häältega tagasi sotside eelnõu panna piir vanemapalga tõusule.

Võrdsemad võrdsete seast hakkavad tuleval aastal saama üle 35 000 krooni vanemahüvitist ehk kolmekordset keskmist (sotsiaalmaksuga maksustatavat) palka.

Kahekordse palgamäära puhul olnuks kokkuhoid miljoneid ja miljoneid kroone, millest andnuks toetada vähem võrdseid lastega peresid.