Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kadri Leetmaa: Annelinn – päriselu ja eelarvamused

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kadri Leetmaa | FOTO: -/SCANPIX

Kas teadsite, et pooled Annelinna ja Jaamamõisa elanikud peavad oma linnaosa parimaks elukeskkonnaks Tartus? Kas teadsite ka, et üle poole neist tartlastest, kes ise elavad mujal, leiavad, et Annelinn ja Jaamamõisa on kõige halvemad kohad elamiseks?

Sellise tulemuse on andnud Tartu linnavalitsuse arvamusuuring 2008. aastal. Just nii ebaõiglaselt kujuneb inimeste ettekujutus linnaosadest. Meie suhtumine ei põhine alati kogemusel.

Mis juhtub, kui ühte linnaosasse veerand sajandi vältel vähe investeerida? Eelarvamused saavad varem või hiljem tõeks. Selle ohuga seisab silmitsi Annelinn.

Hinnatud elukeskkond

Annelinn planeeriti heaks elukeskkonnaks. Maitsed ja eelistused muutuvad ajaga, kuid mitmed põhjused, miks inimestele siin meeldib, on alles.

Mõelge, millist ajaressurssi nõuab lilledesse uppuv eramaja. Paljude inimeste elutempo ei võimalda nädalavahetusel muru niita või hommikust õhtuni kütta. Tudengid liiguvad eri linnade vahel, paljud reisivad sageli töö tõttu. Hea on elada vähemnõudlikus kodus.

Juba algul paigutati koolid ja lasteaiad paneelelamualadel kodu lähedale. Märksõna «lähedus» ei ole kusagile kadunud. On väga mugav, kui lapse kool paikneb jalutuskäigu kaugusel, nii nagu Annelinnas.

Nüüdseks on mitu põlvkonda Eesti inimesi paneelipiirkondades üles kasvanud. Lapsepõlveaegne keskkond tundub kodune ka hiljem. Lisame siia pereliikmed ja tuttavad, kes elavad läheduses. Paljude noorte perede jaoks on esimene ühine kodu Annelinnas.

Tüüpiliselt on paneelelamupiirkondades üsna palju vanemaid inimesi, kellele kunagi need korterid anti. Elukohavahetust võib piirata raha, kuid selles eas ei soovitagi end harjumuspärasest lahti kiskuda. Järelikult on praegu olemas Annelinna-vanaemad ja -vanaisad! Mida teha aga hoida toodud rüblikuga, kui õues mänguplatsi pole?

Üsna tavaline on, et paneelmaja korter on vaid osa kodust: osa ajast elavad inimesed linlikumalt korteris, maalist eluviisi viljeldakse suvilas. See kokku loobki hea kombineeritud elu. On palju põhjusi, miks Annelinn on endiselt hea.

Miks areng on seiskunud?

Mis juhtub uute saabastega, kui kandja neid kogu talve kordagi kuivama ei pane ja neile saapaviksi ei näita? Täpselt sama võib juhtuda parimate arhitektide planeeritud linnaosaga, kui seda aastakümneid trööbata.

Annelinnas on märgata jäänukeid paremast hoolitsusest – ripakil redelid ja pesupuud, endiste istepinkide tugijalad. Kui leidub üks terve pink, on seal istujaid. Väheste nüüdisaegsete mänguplatside kasutajate hulk tõestab, kui vajalikud need on. Leida võib suuri hoolitsemata murualasid. Mõne maja külje all on üksikute iluarmastajate lillepeenrad. Annelinlased armastavad oma kodu, kuid kõigest ei käi inimeste organiseerimisvõime üle.

On hea näha uusi rajatisi mujal Tartu linnas, mis kutsuvad inimesi sportima, perega jalutama, ilusat suvepäeva nautima. Kas aga annelinlase igapäevane vabaajaruum peab olema teises linna servas?

Kõige kurvem selles loos on toon, millega olukorrale kiidab takka üks jagu arvamusliidritest: Annelinn tuleks maha lammutada. Mida arvata arstist, kes ütleb patsiendile: «Tead, sa võibolla nagunii sured ära, ma ei kirjuta tabletti.» On ebaeetiline end eksperdiks pidava arvaja poolt sellist hoiakut õhutada ja kümnete tuhandete inimeste kodutundega mängida.

Kuidas olla atraktiivne

Kredexi abi aitab kortermaju ajakohastada. Veename inimesi, et tehtavad investeeringud tasuvad end energiatõhususe kaudu ära. Milline on aga Tartu linna garantii ümbritsevale keskkonnale. Kas elanik saab olla kindel, et tema energiasäästlik maja seisab järgnevad 25 aastat korrastatud ümbruskonnas, kus on kättesaadav hea haridus?

Viimaste kümnendite jooksul on Ida-Euroopas palju näiteid, kuidas paneelmajasid on ajakohastatud. Näiteks on majadele väljapoole lisatud liftid, mis võimaldavad kõrgematel korrustel elada ka vanemaealistel.

Elame kahaneva rahvastiku ja kahaneva eluasemevajadusega Eestis. Miks mitte kaaluda mõne esimese korruse korteri ostmist korteriühistule. Nii saaks juurde panipaiku, kus hoida rattaid ja lapsekärusid, aga miks mitte ka poiste soetatud võrkpallivõrku.

Majadevaheliste räämas murualade korrastamise peaks kindlasti enda kanda võtma linn. Annelinnas on mitmeid kohti, kuhu väikse vaevaga saaks rajada sisuka keskkonna – hooldatud muru, mõned pingid, asfaldilapp, korvpallilaud, pinksilaud, valgustus. Seda ei pea minema tarbima teise linna otsa.

Väiksemaid rajatisi suudavad rajada ühistud ise, kuid linn peaks võtma vastutuse viie-kuue suurema mänguväljaku-spordiplatsi eest siin piirkonnas.

Platsile, kus pidevalt liigub rahvast, ei tule asju ajama kahtlane kontingent. Kasutuses olev palliplats hoiab vandaalitsejad eemal. Oleme harjunud end vabandama, et kõik nagunii lõhutakse ära. Elu on näidanud, et inimesed harjuvad tekkiva iluga, järk-järgult kujuneb kogukonnavalve ja kolmas korvirõngas jääb püsima.

Linna initsiatiivil võiks välja töötada soovitused, kuidas majadevahelisi alasid korraldada. Kuidas sobitada hoovi prügikastid? Mismoodi kasutada pesutorusid? Kuidas eraldada hoovides autode ja laste ruum? Kuidas muuta oma trepikoda ja kodumaja sein isikupäraseks (disain, seinakunst, valguskunst)? Stiili- ja ideeraamatud selle kohta, mida ühistud võiksid kaaluda, võiks linn ekspertide ja elanikega koostöös välja töötada.

Põhiküsimuseks on saanud parkimine ja talvine lumekorraldus. Valminud on parkimispõhimõtete planeering, kuid selle realiseerimiseks on linna tugi hädavajalik.

Autostumist aitab tagasi hoida hea bussiühendus ja turvalised kergliiklusteed kesklinna ja teistesse linna olulistesse punktidesse. Kasvav ratturite hulk on hea uudis, järjest enam tuleb aga hakata jalakäijaid ja rattureid üksteise eest hoidma. Annelinna kergliikluskiired vajavad ajakohastamist. Nende ääres võiks olla pinke, kuhu saaks poekotiga puhkama istuda.

Annelinn on vaja paremini siduda kanali ja jõega. Kanali puhtust aitaks hoida piisav hulk tualette. Paremini oleks vaja läbi mõelda, kuidas saab annelinlane kanali taha jõe äärde. Sinna võiks paigaldada püsivaid piknikuplatse, kuhu vahel korteriseinte vahelt pageda. Jõeluht pakub võimalusi terviseradade rajamiseks igaks aastaajaks.

Kodulähedane lasteaed ja kool peab olema nii hea, et tahaks oma last sinna saata. Kus siis veel, kui mitte Tartus ja Annelinnas peaks olema tipptasemel vene gümnaasium. Selline omakeelse hariduse valik vene kodukeelega perele, mille lõpetamise järel saab sisse nii Eesti, Venemaa kui ka Euroopa tippülikooli. Hea näide on uus Lotte lasteaed Jaamamõisas. Ainuüksi sõbraliku miljööga lasteasutus võib olla elukoha valimise ajendiks.

Näeme, et kortermajade ehitus Annelinnas laieneb. Järelikult inimesed hindavad seda piirkonda.

Eristaatust pole vaja

Selle jutu kirjutamisega võtan ka endale vastutuse, et õhutan inimesi rääkima Annelinna probleemidest.

Maailma kogemus näitab, et eristaatus süvendab eelarvamusi ja võib teha kasu asemel kahju. Minu väide on, et Annelinn ei vaja eritähelepanu. Küll aga vajab Annelinn Tartu linna elukeskkondadesse tehtavate investeeringute osas proportsionaalsust, sest siin elab iga kolmas tartlane.

Tagasi üles