Võib küll juba öelda, et Tartus on raeplatsi laadad, sealhulgas jõululaat, traditsiooniks saanud. Linnavalitsus kutsub, kaupmehed annavad end üles ja tartlane mõtleb oma päeva kavandades, et laadalt peaks ikka läbi astuma. Või on ta lastele laadakommi ja laadanalja lubanud ja eks siis tulegi minna. Muidugi loodetakse osta pühadekraami ja kingitusi, avastades midagi uut. Missugust meelelahutust laadal ka ei pakutaks, ostmine ja müümine on laatade põhitegevus ja eesmärk.Kuigi reklaami järgi oleks nagu igal laadal eelmisest mõnevõrra rohkem müüjaid, märkab ostja pigem süvenevat igavust. Laadad meenutavad üha rohkem suveniiripoode: valitseb tuntud headuses eesti käsitöö enamasti kesklinna poodide hinnatasemel. Tohutul hulgal linasid-linikukesi, vaipu, sokke, käpikuid, mütse ja kampsuneid, sekka mänguasju, puutööd, punutisi ja savivigureid. Rohkem paistsid jõululaadal inimesi huvitavat lambanahad, mida oli tõesti hulgi kohale toodud ja neid sai ka poehinnast odavamalt. Kes ütles oma kauba pärit olevat Austraaliast, Poolast või Saaremaalt, kohevad istmekatted või vaibad läksid kaubaks küll. Samuti meelitasid ostjaid paar-kolm leivamüüjat, sest taluleival on tõelise rukkileiva maitse, ja kui päts on vormitud veel sea või siili kujuliseks, saab tõesti raasukese laadahõngu koju viia. Just toidu(talu)kaupa võiks laadal rohkem ja mitmesugusemat olla, aga tundub, et kindlam on piirduda mee- või astelpajumoosi purkidega, selmet mässata sõira, kohupiima või korpidega. Mõneti ka mõistetav, sest ilmselt on riskantne ühteainsasse kiiresti pimedusse kustuvasse kauplemispäeva liiga palju toidukraami tarida. Ega sokke valima tulnud ostjagi tea, et sedapuhku saanuks laadalt näiteks häid hapukapsaid. Tuleks järgmine päev mannerguga tagasi, aga – võta näpust. Euroopas on linnu, kus jõululaatu peetakse nädalaid. Turutänaval on juusturattad, lihakäntsakad, vorstikuhilad, aedviljahunnikud, suitsu-, soola- ja värsked kalad, küpsetistest ja maiustustest rääkimata. Kas me pole oma laatadel järsku korrektsusega üle pingutanud? Hirmust täikastumise ees oleme loonud ettekujutuse «viisakast» laadakaubast ja nüüd ei söanda enam keegi sellest piirist üle astuda? Ontlik näputöö on kindla peale minek, aga laadakaup peaks siiski olema palju mitmekesisem ja kirevam, hõlmates isegi teisi maid ja rahvaid. Ja kes on öelnud, et laat võib kesta vaid ühe päeva mõned tunnid? Või et juustu müüa tohib, aga küülikut või parti mitte? Et traditsioon püsiks, tuleb seda mõistlikult ajakohastada, sest seisakust algab hääbumine. |
kõik galeriid
