Meie tormiliselt muutuvas ajas on raske märgata, kui lähedal oleme tegelikult ühiskonna murdepunktidele. Kui aga lasta end üha kiireneval voolul lihtsalt kaasa kanda, võime sattuda selle meelevalda, nii et päästvale harujõele ära pööramise võimalus jääb märkamata ja üha kiirenev vool veab meid päästmatult kõrge kukkumiseni lähimast kosest.

Et vähegi tasakaalu hoida, tuleb püüda selliseks kujunenud hoiakuid muuta – kasvõi vastuvoolu ujudes.

Kolm last peresse

Eesti ühiskonna suhteline väiksus seab lähiajal tõkked meie majanduse juurdekasvule ja, mis veel hullem, ohustab ka eestlaste võimet oma kultuuri ja keelt rahvusriigile vajalikul määral säilitada.

Mõningase sündimuse kasvu tulemusel võime küll praeguse sündimuslaine harjal jõuda ehk ka 16-17 tuhande lapse sünnini aastas, kuid enne järgmist mõõna me tõenäoliselt rohkem ei suuda. Vähemalt juhul, kui jääme praeguse viljakuskordaja juurde, mille puhul iga naise kohta sünnib 1,5 last.

Rahva taastootmiseks peetakse vajalikuks kordajat 2,1. Laste arvu kasvu saavutame ainult juhul, kui muudame praegust peavoolusuhtumist, mis kujuneb järjest üksikisiku karjääri ja naudingute kesksemaks. Naudiskledes olelusvõitlust ei võida!

Seetõttu tuleb võtta erakordseid meetmeid perekonna ja laste soetamise väärtustamiseks – nii et vähemalt kolm last perekonnas saaks taas normiks. Ma ei peatukski otsestel ühekordsetel rahalistel lubadustel, vaid kutsun üles kavandama põhimõttelisi muutusi ühiskonnakorralduses.

Teen ettepaneku anda alaealisi lapsi kasvatavaile vanemaile valimistel juurde üks hääl iga lapse eest. Et langetatavaid otsuseid saaksid suuremal määral mõjutada just need, kes võtnud kanda lastekasvatamise olulise missiooni.

Nende mõju kasvades hakatakse langetama kõiki poliitilisi otsuseid esmalt laste olu ja tulevikku silmas pidades. Soodsamad tingimused omakorda aitavad vanematel otsustada laste soetamise kasuks.

Isamaaline kasvatus

Soovitan ka lähiajal jõuda täiendava tulumaksuvaba miinimumi arvestamiseni kõigile neile, kes lapsi kasvatavad – s.t kehtestada soodustus juba alates esimesest lapsest. Praegu kehtib see alates pere teisest lapsest. See tähendaks kaudselt ümberpööratud lastetusmaksu – täismaksu maksavad vaid need leibkonnad, kellel lapsi pole.

Osa inimeste mõtteviisis on ühiskond taandatud riigi ja kodaniku vahelistele kaubalis-rahalistele suhetele. Kuni selleni välja, et kodumaa kaitsmist tohiks noormeestelt nõuda vaid raha eest.

Mida muud tähendab kava maksta igale ajateenijale paljude töötajate kuupalgast suuremat tasu. Sellise mentaliteedi süvenemisel ei ole meil varsti võimalik näha rahva ühist huvi – on ainult miljon individualisti. Oleks ohtlik, kui nende arv, kes isamaa eest seista tahavad, vähenema hakkaks.

Seetõttu on järgmise valitsuse ülesanne tuua isamaaline kasvatus madalseisust välja. Isamaalise kasvatuse keskuseks on lisaks perekonnale muidugi kool.

Riik peab ette võtma mahuka programmi, et koolitada ja palgata kõigisse koolidesse asjalikud kodutütarde ja noorkotkaste juhid, kelle eeskuju järgi noored vabatahtlikult ja lustiga joonduksid.

Riigi areng tasakaalu!

Hannes Astok tõstis ajakirjanduses uuesti üles haridusministeeriumi Tallinna kolimise teema. Tõenäoliselt on ta võtnud südamesse praeguse haridusministri abitut hala, kui raske on ikkagi Tartusse tulla.

Ministritööd saab teha väga edukalt ka ministeeriumis, sest minister ei pea oma töökohustuste tõttu viibima oma töölauast eemal sugugi rohkem kui näiteks Tartu ülikooli rektor, kellel on samuti palju kohustusi nii pealinnas, mujal riigis kui ka välismaal.

Ministri ja ametnike töö laabuks professionaalse korraldamise puhul kenasti ja ei vajaks eriliselt kirglikku kirjeldamist.

Kui on aga praeguste sidevahendite puhul ikkagi soov oma tegematajätmisi ministeeriumi asukohaga välja vabandada, tähendab see selget allajäämist tööülesannetele. Probleemid on juhtimises.

Lihtne on alla anda ja öelda enamikule haritud inimestele, et minge Tallinna tööle – aga miks seda teha, kui see vaid kiirendaks regionaalset tasakaalustamatust ja suurendaks ajude koondumist ühte maanurka.

See lõhuks ka Tartusse koondunud kollektiivi, kuhu hoolimata viimastel aegadel meelega külvatud ebastabiilsusest ja kuulujuttudest on jäänud veel palju oma ala häid asjatundjaid.

Olen kindel, et asjatundliku juhtimise korral töötab ministeerium Tartus edukalt ja on suureks abimeheks nii Eesti hariduselule kui ka Tartu ja kogu Lõuna-Eesti rollile Eestis.