Helkur, mis jalakäija pimedal ajal nähtavaks teeb, oli soomlaste hulgas juba ammu kasutusel. Ajapikku on hakanud seda kasutama ka eestlased. Uuringute järgi pidas meil 1996. aastal helkurit vajalikuks ja kandis seda kuus protsenti täiskasvanutest, nüüd on see protsent 30.

«Lasteaia- ja koolilapsed on helkuri hästi omaks võtnud,» ütles Tartu teedevalitsuse liikluskasvatuse spetsialist Raigo Saar. «Aga suur osa täiskasvanutest veel küll oma elu ei väärtusta. Eriti raske on helkuri vajalikkust selgeks teha maal elavatele eakatele inimestele.»

Helkur külge ka linnas

Helkuri vajalikkuse teeb ta siinkohal selgeks lihtsa näitega: pimedas on helkuriga jalakäija autojuhile nähtav 130–150 meetri kauguselt, ilma helkurita inimest näeb autojuht aga alles 30 meetri kauguselt.

Kiirusega 90 kilomeetrit tunnis liikuva sõiduki pidama saamiseks on aga teekond ligi kaks korda pikem – see tähendab, et halval juhul on otsasõit teel kõndivale inimesele paratamatu.

Seega: helkurid külge! «Ja ka linnas, sest tihti pole tänavavalgustus piisav, et jalakäijat märgata,» toonitas Raigi Saar.
Tegelikult pole helkuri kandmine mitte ainult inimese teadlikkuse küsimus. Pimedal ajal kohustab jalakäijaid selleks ka liikluseeskiri. Politsei kontrollib juba aastaid jalakäijate helkuri kasutamist.

Helkurita inimesi on politsei seni enamasti vaid hoiatanud, kuid seaduse järgi võib neid karistada ka kuni kümne päevapalga suuruse ehk 600-kroonise trahviga.

Et helkurist ikka kasu oleks, tuleb seda õigesti kanda. «Helkur tuleb riietele kinnitada nii, et see oleks nähtav nii eest kui ka tagant,» õpetas Raigo Saar.

Tee õige valik

Õnnetuse vältimiseks peab jalakäija kõndima maantee vasakpoolsel teepeenral, näoga vastutulevate autode poole.

Et varasematel aastatel on meil müügil olnud ka viletsalt valgust peegeldavaid helkureid, soovitas Raigo Saar mõne- kuni mõnekümne kroonist helkurit ostes kindlasti vaadata, kas selle pakendil on nõuetele vastava helkuri tähis EN 13356.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0