Minu esimene kokkupuude läti kunstiga oli vist 1975. aastal noore kunstiajaloo tudengina, mil Matti Milius korraldas kuskil Tammelinna koolis pooleldi põrandaaluse, praeguseks läti klassiku Miervaldis Polise näituse. Tema üliillusionistlikud maalid petsid silma nii tugevasti, et tekkis soov ruumilisena paistvat tasapinnalist kujutist lausa käega katsuda.

Siis hakkasin ka ise koos kursusekaaslastega käima Riias, kus minu kumiiriks oli võluv noor daam Maija Tabaka, kes lubas meid oma ateljeessegi.

Nüüd on nii Polise kui ka Tabaka maale hea taas vaadata tuntava nostalgiaga. Tabaka näib enda mõne aasta taguse maaliga «Linnamadonna» jätkavat oma laadi.

Milius on Lätis armastatud eestlane - kas siis tänu oma fanaatilisele kunstikogumise kirele, heale suhtlemisoskusele või lõbus-lapselikule imagole. Nüüd on ta päris hästi hakkama saanud ka kuraatorirollis. Kõikvõimalikke Tartu näitusekohti ära kasutades on ta tõepoolest korraldanud läti kunsti invasiooni Tartusse, nagu ütleb ka projekti pealkiri.

Hea on seegi, et klassikute kõrval näeme läti noorema põlvkonna kunstnikke. Üldse on näitusi seinast seina, sest eraldi väljapanek on Läti Kunstiakadeemia õppejõududelt.

Kogu projekt on maalikeskne. Meie kunstnike lohutuseks võib öelda, et nagu meilgi, on Lätis maalikunst veidi oma juhtpositsioone kaotanud, kuid kadunud pole ta kuhugi. Küll aga ei saa rääkida enam mingist läti maalikoolkonnast. Ka noorte töödes on esindatud nii hüperrealism, groteskne realism kui ka geometrism.

Kindlasti on Tartu kunstimaja väljapaneku üheks tõmbenumbriks Imants Lancmanise sotsrealismi stiilis grupipildid. Obu galeriis võlub oma vaoshoitud ja hästi väljatimmitud koloriidiga Imants Vecozols. Veidi nõutuks teeb Helena ja Ivars Heinrihsonsi abstraktsionism Vanemuise kontserdisaali fuajees, sest juba ammu on selline laad, mis tegeleb ainult ekspressiivse abstraktse vormiga, maha käinud.

Läti kunstiakadeemia õppejõudude loomingu väljapanekul Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas võib näha vana head läti maali, mis siiski oli omas ajas radikaalne, murdes sotsrealismi kaanoneid. Selle laadi juured ulatuvad juba 1930. aastatesse. Huviga jääme ootama järgmise nädala reedel avatavat tuntud maalija ja graafiku Ilmars Blumbergsi joonistuste näitust kunstimuuseumi pildigaleriis.

Milius väärib oma elu suurprojekti eest kindlasti tunnustust või preemiat. Piinlik on aga see, et kunstiinvasiooni avamisel olid kohal Läti Vabariigi suursaadik Edgars Skuja ja Läti Kunstimuuseumi direktriss Mara Lace, meie poolt aga ei ühtki linnaametnikku, rääkimata tallinlastest. Kõige kõrgem ametnik avamisel oli ilmselt Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor.