Tartu Ülikooli loodusmuuseumi kuraator Egle Köster hoiab paremas käes dušiotsikut ehk lootose õie kuivanud südamikku. Vasakus käes on tal habemeajamispintsel ehk nipa palmi vili. Foto: Margus Ansu

Ammu-ammu enne seda, kui inimene veevärgi välja mõtles, oli loodusel dušiotsik juba olemas. Habemeajamispintslist rääkimata. «Muidugi olid,» kinnitab Tartu Ülikooli loodusmuuseumi botaanika osakonna kuraatori ülesandeid täitev Tartu Ülikooli bioloogia ja ökoloogia instituudi teadur Ülle Reier naerulsui ning sukeldub suurde kappi tõendusmaterjali otsima.

«Oih, vaat siin see india pähkel ongi,» kostab kapist rõõmus hüüatus. Lagedale ilmub formaliiniseguga purgis hulpiv paprikat meenutav punakaspruun vigur. «Värskena on see lääneanakardi puu otsas kasvav vili, nimega akažuu, ilus ja punane ning meenutab pontsakat papagoid,» märgib Ülle Reier.

India pähkel ise, millele professor Viktor Masing pani eestikeelseks nimeks nakar, on akažuu otsas olev väike kõverik. India pähkli koor on mürgine, sisu aga söödav, nagu ka papagoid meenutav vilja vars. Kas vars on ka maitsev? «Ei olnud eriti, natuke nagu imal oli,» kostab teadur, kes on selle asja oma hambaga järele proovinud Costa Rica ekspeditsioonil.

Potipuu ja parapähklid

India pähkli pealt läheb jutt sujuvalt millelegi väga heale ehk makadaamia pähklile. Elusuuruses ilmub pähklite kuningaks kutsutud Austraalia ainus söödav pähkel nähtavale professor Viktor Masingu herbaariumist. Et tegu on tõesti väärt kraamiga, kinnitab herbaariumi lisatud märkus «Makadaamia pähklid sisaldavad kuni 75 protsenti õli, aga neid pähkleid ei raatsita kasutada õli pressimiseks».

Tahan just asjatundjalt pärida, kas arahhispähklit võetakse maast üles käsitsi või masinaga, aga parajasti ilmub välja dušiotsik ehk lootose vili. «Lootosed kasvavad inimesest pikemaks, nende vesiroosi meenutavad õied on supitaldriku suurused,» räägib Ülle Reier. «Ja vaadake, õie kuivanud südamik, kuhu kinnituvad seemned, on ju dušiotsik mis dušiotsik.» On küll.

Ja nipa palmi karvase otsaga vili on habemeajamispintsel mis habemeajamispintsel. Muideks, need «habemeajamispintslid» kasvavad suurte kobaratena koos.

Esmalt on jõekaldamudas roomates kasvava nipa palmi viljadel harjatäidise asemel terav otsik. Sellisena kannab vesi nipa palmi vilju kõige paremini edasi. Kui vesi harjased välja kulutab, takerdub vili nende tõttu kuhugi, hakkab vettima ning tulevane noor palm ongi endale kasvupaiga leidnud.

Aga kuidas ikkagi arahhist maast üles võetakse – kas käsitsi või masinaga? Arahhis ehk maapähkel on tegelikult uba, mille noored kaunad poevad mulla sisse. «Üles võetakse maapähklit nagu kartulit, mullast,» selgitab Ülle Reier. «Arenenud maades käib see töö ilmselt masinaga, vähem arenenud kohtades aga endiselt käsitsi.»

Järgmisena tulevad jutuks parapähklid. Siin pole tegu paranähtusega, pähklite nimi tuleneb Brasiilia Para maakonna nimest. Parapähklid on potipuu kolmnurksete kobakate moodi seemned. Möödaminnes mainib Ülle Reier, et lisaks potipuulistele kasvavad laias ilmas ka oma seemned soojustusmaterjali meenutava villa sisse peitvad villapuulised, vahutavat ainet sisaldavad seebipuulised, haisupuulised jne. Haisupuuliste üks liik on kakaopuu, mille tüve küljes kasvavates suurtes viljades peituvad seemned ehk kakaooad.

Kakaod on haisuga küll raske seostada, kuid potipuule nime panija on kümnesse pannud. Nimelt kasvatavad need puud enda külge potid ehk kookospähklit meenutavad kõvad suured kergesti lahtikäiva kaanega kuprad – viljad. Võtad vaid ühel potil kaane pealt ja ongi parapähklid käes, head isu!

Üks selline pott, rohkem kui sada aastat tagasi Brasiiliast Tartusse toodud, kannab botaanikamuuseumi silti.

Kaun nagu voolik

Botaanikamuuseum läks ülikoolis hingusele 1940. aastal koos nõukogude võimu tulekuga. Selle muuseumi rikkalike vanade kogude säilitamise ja täiendamise eest kandsid käesoleva aasta alguseni hoolt ülikoolis biolooge koolitanud inimesed.

Nüüd kuuluvad need herbaariumid, igast ilma otsast pärit viljad, käsitsi maalitud taimeraamatud, õie- ja seenemulaažid ning veel palju huvitavat Tartu Ülikooli loodusmuuseumile. Viimane moodustati selle aasta alguses eelnimetatud kogudest ning zooloogia- ja geoloogiamuuseumist.

Tuleva aasta suvest, kui külastajatele avab uksed botaanikaaia uus troopikamaja, hakkab loodusmuuseum seal oma kogude põnevat taimemaailma rahvale näitama.

Ja miks mitte siis võtta oma lapsed kampa ning minna uurima näiteks Tenerife saarelt toodud bumerangi moodi kuning-leekpuu vilju-kaunu või musta voolikujuppi meenutavat oakauna, Taist pärit torukassia vilja. Endal on huvitav ja ehk hakkavad lapsedki botaanika vastu rohkem huvi tundma.