| Selline jant on kestnud juba nii palju aastaid, et hakka või uskuma – Emajõe peale meie hammas ei hakka. Tühjagi – on juba hakanud, ja kuidas veel, kuid mitte Tartus, vaid siit allavoolu sõites. Võtame näiteks Kavastu, kus Tartu soojamajanduse võtmekuju Tiit Veeber lõpetab uhke sadama ehitamist. Või Kavastu vastaskaldale Mäksa valda jääva Veskimäe küla, kus elab ja peab oma sadamat Kavastu parvemees Matti Kask. «Ei saa öelda, et elu on meil halb – igal aastal tuleb Emajõe peale mõni miljonikroonine kaater juurde,» naerab Matti Kask.
Vahvad parved Mäksa valla parvega autosid ja inimesi muskli jõul üle Emajõe väntava parvemehe sadamas on ligi 30 veesõidukit, millest enamik on kalameeste suuremad või väiksemad paadid. Aga nende hulgas on ka seitse omamoodi imelikku alust, millele maarott ei oska kohe nimegi anda. «Need on matka- ja saunaparved,» selgitab nelja sellist sõiduriista nagu oma püksitaskut tundev Vee Matkad OÜ asutajaliige Kalle Räästas. Nagu nimi ütleb, nii ongi: 8 x 2,5-meetrise parvel on ruumi kuni tosinale inimesele. Saunaparvel on roolikamber, sauna eesruum ja leiliruum. Plastist kanalisatsioonitorudele ehitatud parv liigub edasi Suzuki 15-hobujõulise paadimootoriga. Kiirusega kuni kümme kilomeetrit ehk neli-viis sõlme tunnis popsuva parve juhtimine olevat imelihtne. «Kui inimene on kaine ja adekvaatne, saab ta matka- või saunaparve juhtimisega hästi hakkama,» kinnitas vene ajal Musta mere sõjalaevastikus teeninud Kalle Räästas. Veesõiduki juhtimise luba sellega sõitmiseks tarvis pole. Puudega köetav saun läheb soojaks tunniga ning seal saab lahedates oludes korraga higistada kaks inimest. Veevärki parvel pole, kuid vesi on ju ümberringi. Veevärk on olemas samas sadamas sõitjaid ootaval uhkel parvel nimega Jõehobu. «Nagu paadimootor tööle hakkab, tuleb dušist kuuma vett,» tutvustab Matti Kask seda sõiduriista. Läbi ukseklaasi piilujale paistab mõnusalt koduse mööbliga õdus elutuba, kust ei puudu ka pliit. Toa kõrval ootab leilitajaid väike saun. Tartlase Tiit Uibo oma kätega tehtud Jõehobu pole laiatarbekaup: sellega sõidavad vaid omanik ja ta väga head sõbrad. «Elu Emajõel läheb järjest paremaks,» ütleb Uibo. «Paari aasta pärast on kalameestel siin juba päris hea, sest peatuskohti ja matkaonne tuleb jõe äärde muudkui juurde.» Kuid kas Vee Matkad OÜ parvedele sõitjaid ikka jätkub? Kütus maksab ju üha rohkem, inflatsioon… «Jätkub, jätkub. Emajõel käib äge elu,» kostab Räästas. «Siin on nii kalamehi, oma kaatritega lusti sõitvaid inimesi kui ka matkajaid. Jõel olles tundub mulle, et Eesti majandus kasvab, mitte ei kahane.»
Täisteenusega sadam Rahvas on meil rikas, teatud kiht on ikka väga rikas, kinnitab peale Tartu ka Kavastus majandav ettevõtja Tiit Veeber. «Nädalavahetusel käib jõel selline liiklus, et silme ees läheb kirjuks, üks paat ajab teist taga,» lisas ta. Viimati käis Emajõel võimas elu Veeberi mäletamist mööda 1955.–1965. aastal, kui kõik, kellel vähegi käed otsas, ehitasid endale paadi ja põrutasid igal vabal hetkel sellega Emajõele. Kavastu sadamasse tuleb täisteenus: korralik asfalttee, tankla, parkla, kaid, valve. Paate ja kaatreid võib seal hoida aasta ringi. Veesõiduki aasta hakkab selles sadamas maksma 10 000 krooni. Parvemees Kask küsib hooaja eest kümneid kordi vähem. Sadama kasutajate puudust Veeber ei karda. «Maal võib majanduskriis olla, aga vee peal seda küll ei ole,» naerab ta. Ilmselt hakkab seal sadamas seisma ka Veeberi enda tosinat inimest mahutav kaater, millega omanik käib sõitmas üliharva. «Mina olen ju kas kraavis või kraavi kaldal,» naerab Tiit Veeber. |
Kõik tänased
