Aino Hallerile meeldib end tunda ühe lülina lõppematust ketist, mille iga osa on tähtis. Nii hindab ta kõike seda, mida saab õppida emalt ja anda edasi tütardele. «Näiteks teadmine, et leiba või saia ei panda lauale kunagi tagurpidi – leivategija käsi kuivab ära,» lausub ta. Lugupidamine on oluline Ilmselt ka seetõttu tunneb ta end eriti hästi Saaremaal, kus elas tema ema Loviise enne 1949. aasta märtsiküüditamist ja kus elavad senini sugulased. «Seal käimine annab mulle ikka kindlust ja tuge,» sõnab Aino. Aino vanemad kohtusid Siberis ja 52-aastane naine on ka ise seal sündinud. «Olin veidi üle kolme aasta vana, kui Eestisse naasime,» meenutab ta. Siberist on Ainole jäänud kaks mälestuspilti. Ühes kerkib silme ette tuba, kus on voodi ja kapp, ning ta ise seisab voodi kõrval, nukk käes. «Ehk oli see mu esimene nukk?» arvab ta. Teine võib Aino arvates olla hetk äratulekust. «Istume autokastis ja sõidame üle silla ning äkki kukub minu kinnas üle kastiääre ja lendab ja lendab...» meenutab Aino. Ainol on kahju, et oma isast Hugost teab ta nii vähe: isa suri ajukasvajasse, kui tütar oli 12-aastane. Sestap teab ta sedagi, miks isa 1944. aastal Siberisse saadeti, vaid koduste juttude põhjal. «Isa juhatas puhkpilliorkestreid ja mängis nendes ka ise. Koduste arvates seisnes tema süü selles, et ta nagu aitas oma pillimänguga sakslastel rõõmsalt inimesi tappa,» räägib Aino. Seega on Ainot ja tema venda suure osa ajast kasvatanud ema üksi, 88-aastasena elab ta Hallerite juures tänini. Kolm põlvkonda ühe katuse all pole Aino arvates probleem senikaua, kuni üksteisest osatakse lugu pidada. Soojale kodule ja headele suhetele vanematega viitab tõik, et tütred Anne ja Mai-Liis tulevad ikka koju käima. Pere keskmine laps, Aarne, elab veel vanematekodus, sest õpib Tartu Ülikoolis majandusteaduskonnas. «Abikaasaga oleme aga mõneti vastandlikud: Jüri mõtleb alati halvimate variantide peale ja mina parimate – küllap me nii teineteist tasakaalustamegi,» muheleb ta. Teineteisemõistmine on olemas aga ka pärast 30 koos elatud aastat ning kindlasti aitab sellele kaasa ühine õpitud eri-ala – ühel kursusel õppides tuttavaks saadigi. Keemiat läks Aino õppima seetõttu, et usub maailma alustalade püsimist just reaalteaduste najal. Ja keemias on ühtviisi midagi kõigist reaalainetest. Siiski polnud eriala valik lihtne: ta kõhkles pikalt, kas asuda õppima ajalugu või keemiat. Viimase valis ta sel põhjusel, et maailmapildi jaoks vajalikke teadmisi nii-öelda pehmetest teadustest saab suurepäraselt ise tudeerida. Tudengipõlvest alguse saanud lugemiskirg püsib naisel tänase päevani, lisandunud on reisimishuvi. Ning linna peal jalutamas võib Hallereid kohata ikka ja jälle. Õpingutest ja keemikuna töötamisest on kasu olnud aga igas mõttes – lisaks teaduslikele kogemustele oskab keemik arvestada, et asjad ei lõpe kellaajaliselt. «Kui ikka sünteesid, saad töö lõpetada siis, kui protsess on lõppenud. Mitte kell kuus, kui näiteks lasteaed kinni pannakse,» selgitab naine. Seetõttu pole Hallerite peres harvad juhud, kui üks ütleb teisele: tulen siis, kui saan. «Abikaasa keemikuna mõistab mind ja saab seni ise hakkama,» räägib Aino. Tööturuameti Tartumaa osakonna juhataja kohusetäitjana töötades kipub Aino jänni jääma ja peale tööaega kontoris istuma paberitööd tehes. «Ma kohe üldse ei salli bürokraatiat ja ei suuda endale põhjendada, miks paber on inimesest tähtsam,» pahandab ta. Ometi peab Aino end õnnelikuks inimeseks. «Olukorras, kus 1993. aastal oli tööhõiveametis poole aasta jooksul vaid kaks vaba töökohta ja mina leidsin endale koondamisohtu sattudes töö õppekonsultandina, olin ma väga õnnelik,» räägib ta ja toob võrdluse, et käesoleva aasta esimese poole jooksul oli Tartumaal vabu töökohti 2000 ringis. Naine usub, et töö leidmisel on kõige tähtsam mõelda sisimas selgeks, kui oluline on töötamine. «Kui tahad tööd teha, võid mõni aeg töötada ka sellisel ametipostil, mis ei vasta ideaalidele – sealt on võimalik edasi liikuda,» kinnitab ta. Vaikselt metsa istuma Seda, et tööelu on võimalik ühitada laste kasvatamisega, on Aino oma eluga tõestanud. Sestap võtab ta meelsasti tööle ka väikeste lastega emasid. Aino ise on laste kõrvalt jõudnud palju, näiteks õppinud selgeks õmblemise. «Kui Anne oli väike, oli tal vaid kaks paari poesipukaid – see oli kõik, mis mul õnnestus poest saada,» meenutab Aino. Aastate eest õmbles Aino vajadusest, praegu pigem põnevusest. «Ikka on huvitav, mis lõpuks välja tuleb,» naerab ta ja nendib, et ise õmblemine annab võimaluse omanäoliseks riietusstiiliks. Lisaks on valikuid rohkem ja veel praegugi on ise õmmelda veidi odavam kui poest riideid osta. Aga kui saaks valida, läheks Aino metsa ja istuks seal vaikselt. «Lihtsalt istuksin ja vaataksin niisama,» sõnab ta. «Seeni võiks ju ka korjata, aga mitte marju – nina põõsas käies jääb metsa ilu nägemata.» CV • sündinud 25.12.1953
> Loe edasi |
