| Kuigi poisil oli põhjanaabrite juures Siuntios peetud võistlusel vaid üks konkurent ja seegi šotlane, kel Hans Kristjani isa ja treeneri Mart Muheli sõnul polnud võhma vibu võistluse lõpuni lasta, on Tartu poisi 2344-punktine tulemus nii tubli, et ületab paljude täiskasvanute saavutused. Trenniga üle ei pinguta«Raja peal jooksin nii kiiresti, et keegi ei jõudnud mulle järele,» räägib Hans Kristjan viiepäevasest võistlusest, kus igal kuni üheksatunnisel võistluspäeval oli võimalik koguda 560 punkti. «Ta on meil väga elujõuline ja kiire,» seletab isa. Poisil polevat füüsilist trenni teha vaja, piisab sellestki, kui ta niisama rattaga sõitmas käib või majahoovis ringi joostes teiste lastega mängib. Treeningul lastakse keskmiselt 50 noolt, suvel maal suvilas ja Raatuse tänava otsas sõjaväebaasis, talvel kaitsekolledži lasketiirus. Hans Kristjani sõnul läheb ta trenni alati siis, kui kõik on õpitud ja talle koju antud ülesanded tehtud. Isa leiab, et Hans Kristjani vanuses ei ole mõtet trenniga üle pingutada. Sarnaselt pojaga kuue-seitsmeaastaselt vibu laskma hakanud mees toob näiteks, et liidu koondises lasti ligikaudu 500 noolt päevas, samas kui tema omal ajal paarisajaga piirdus. Aga nõukogude sport olevat ikkagi nõukogude sport, võtab mees lühidalt kokku. Kaarvibu laskmises 14 võistleja seas 2218-punktise tulemusega kaheksandaks jäänud Mart Muhel lisab mõtlikult, et Eestis on neil kahel raske konkurente leida ja selleks tulekski rohkem välismaal võistlemas käia, tänavune Soome reis oli aga esimene piiritagune, oma kulu ja kirjadega. Kui aga Hans Kristjan isalt saadud, peamiselt vene ajal soetatud juppidest kokku pandud paar tuhat krooni maksvalt maastikuvibult luubi ja loodi küljest ära krutib, saab sellest olümpiavibu, mida lastakse platsil. Nemad kahekesi ongi Eestis ainsad, kes kuuluvad nii maastiku- kui olümpiavibu föderatsiooni. Mart Muheli sõnul on heal vibulaskjal vaja füüsilist vastupidavust, et pikad võistluspäevad üle elada, aga mitte jõudu, sest mida vähem lihaseid koormata, seda vähem tuleb vigu. Ta lisab, et see on ka vaimne spordiala, mis tahab keskendumist. Lai silmaring Hans Kristjanil on vanemate sõnul erakordselt tugevad käed. Tema ema Tiina Käärik räägib, et viieaastasest peale Arsise kelladekoolis käinud poisile on alati mängida antud kõige suuremad pillid. Muusikat õpib ta, nagu ka tema kaks vanemat õde, silmaringi avardamiseks. Ka katoliku kooli tee on jalge alla võetud samal põhjusel. Vibulaskmises näeb ema lihtsalt meeldivat viisi, kuidas isa ja poeg saavad koos aega veeta, mingeid suuremaid ambitsioone tal pole. Ema arvates on Hans Kristjanil eeldusi ka paljude muude asjadega tegelemiseks, näiteks meeldib talle näidelda. Järgmine jõukatsumine vibulaskmises ootab Hans Kristjanit aga juba mõne nädala pärast, 9. septembril Eesti noorte meistrivõistlustel. Tänavu on poiss võidu noppinud ka Kalevi lahtistel meistrivõistlustel noorteklassis. |
