| Mitte küll otseselt, vaid kaudselt: 1983. aastal jagati küla servas välja 23 krunti Tartus Raadil asunud kaugpommitajate lennuväekoondise suvilakooperatiivi Poljot liikmetele. Tartu Postimehe teejuht, Vara vallas tegutsev ettevõtja Madis Avi käis 1980. aastate keskel sageli Poljotis. Põhjus oli proosaline: Avi koer putkas ilmast ilma samuti seal suvitanud rahvakeeli sorvo (tegelikult SORVVV, Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Valitsus) Tartu ülema juurde. «Elu ja olme oli seal põnev,» muheleb Avi. «Mõni mees oli krundile toonud lennuki nina, teine tiiva, kolmas istme.» Nutikas dušinurk Sõjalennukid kadusid Raadilt 1990. aastate alguses, kuid Poljot jäi. Ainult nüüd on selle ühistu nimi Mustametsa. Aga kui arvate, et see koht meenutab raudteeäärseid daatšade kogumikke, siis lähete küll alt. «Arhitektuur on kõvasti paranenud,» imestab üle hulga aja Poljotti külastama tulnud Avi. Kahele poole teed, millel tuleb vana liiklusmärgi järgi sõita 20 kilomeetrit tunnis, jäävad kenad majakesed. Muru on niidetud ja lilled õitsevad täies hiilguses, lõõmavad punased sõstrad ning laiutavad vist ainsagi umbrohulibleta köögiviljapeenrad. Kuid kes otsib, see leiab märke ka olnud ajast. Silmame helesinist kuuri, mis on korralikult ehitatud valamukraani tagustest plaatidest. Samast materjalist on tehtud õue ka dušinurk. Üle tee jääv naaber Maria Orlova räägib lahkelt, et Poljotis-Mustametsas suvitab sõbralikult koos igasugust rahvast, nii endisi sõjaväelasi kui tsiviliste. Näiteks helesinise kuuri omanik on erumajor. Tema suvila taha jääva koha ostis kolm-neli aastat tagasi soomlane. On ka eestlasi. Mida puhkajad siin teevad? «Kasvatame köögivilja, et oleks puhast ja värsket kraami omast käest võtta,» kostab Orlova. «Aga iga aastaga läheb siin elamine raskemaks. Pole poodi ega ühtki lehma läheduses.» Järgmisena paelub tähelepanu ühe kasvuhoone juures kõrguv rakett. «Astuge aga edasi,» võtab meid lahkelt vastu Gennadi Krajev, endine sidevägede major. Kui vene sõjavägi Eestist lahkus, müüsid laias laastus pooled Poljoti liikmed oma suvila maha ja sõitsid siit minema, pajatab Krajev. Krajevite aed tõotab külluslikku saaki, õunapuud on lookas. «Elul pole häda midagi,» ütleb rühikas Krajev. «Talvel elame linnas, sest siis on siin igav, ainult hundid käivad. Suvel on teine asi, siis on siin kõvasti tegemist. Varem oli muidugi lõbusam – olid peod, lauldi…» Kas Tartu lennuväekoondise legendaarne ülem kindral Džohhar Dudajev ka Poljotis suvitas? «Ei, teda siin polnud,» vastab Krajev. Aga Avi teab, et Dudajev käis Välgi kandis tihti. «Dudajev kuulus meie kohalikku jahiseltsi,» selgitab ta. Muideks: Varal on praegu nii palju hunte, et pea kõik kohalikud koerad on maha murtud. Järgmisena paelub tähelepanu ühe kasvuhoone juures kõrguv rakett. Rakett on ikka pildistamata, sest see on hoopis Krajevite naabrite kasvuhoone juures. «Nikolai Ivanovitš,» hõikab Krajev üleaedset. Naabrimees Nikolai Maškov, endine kõrge ohvitser, on konkreetne, kuid lahke mees. «Inimesed elavad siin hästi, teeme muudkui kõvasti tööd,» raporteerib ta. Nikolai Ivanovitš ja ta abikaasa Maria Maškova on parajasti kibedasti ametis oma mesilaste juures. Värske kärjemesi Suure kasvuhoone juures selgub, et rakett siiski rakett pole. See on lennuki 1200-liitrine kütusepaak, mis nüüd täidab veepaagi ülesannet. Alumiiniumivargaid suvitajad ei karda, sest neid polevat seal Maškovi sõnul kunagi olnud. Aga kas karusid on? «On ka karusid, eriti palju oli neid siis, kui siia tulime,» vastab Maškov. Tema abikaasa Maria kooperatiivi algusajast karusid ei mäleta, küll Almat ja ta hobust. «Alma ütles meile, et siin ei kasva midagi, isegi põõsad,» märgib ta. Aga näe, kasvavad, ja kuidas veel. Nikolai Ivanovitš toob lagedale kärjemee kamaka ja teelusikad. Käsk on vanem kui meie: kõik tuleb ära süüa, sest «ega mesilased seda tagasi võta». Poljotist jääb magus mälestus. Kas Teate Selle loo tegelased • Maria Orlova, tartlanna, endine raudteelane, ostis kümme aastat tagasi samuti raudteelasest abikaasaga suvemaja suvilakooperatiivi Poljot, mis nüüd kannab Mustametsa nime. Orlovide suures aias kasvab talvevarudeks palju lopsakat köögivilja ja hulk lilli. • Gennadi Krajev, tartlane, suvitab Orlovidest mõni elamine edasi, nõukogude ajal oli ta sidevägede major, töötas praeguses Barclay hotellis. Muheda olekuga ja eluga rahul olev mees, kes praeguse aja ainsa puudusena märgib, et tema suvilas on EMT sidega tõsiseid probleeme – mobiiltelefoniga saab seal helistada vaid aias mäenõlval kasvava ühe kindla õunapuu alt. • Tatjana Krajeva, tartlanna, Gennadi Krajevi abikaasa, kes talvel väga igatseb suvila järele, töötas Raadil asunud kaugpommitajate lennuväekoondises dispetšerina. Kasvatab koos abikaasaga oma suvilas kõike, mis Eestis kasvab.
> Loe edasi |
