Mõned ohud

Victor Hugo suurromaani lavastamine on kahtlemata pretensioonikas ettevõtmine, kätkedes eneses püüniseid, millesse kogenuimadki lavastajad võivad kukkuda.

Mahuka alusmaterjali sidusaks terviklooks kirjutamine (sh dramatiseerija võime teksti mitte tappa, vaid sellele lisaväärtusi anda), visuaalsete efektidega liialdamata jätmine, suure mänguplatsi valdamine tunnistavad, et selle suvelavastuse tegijail on õnnestunud ohtudega toime tulla.

Mis siin salata, Emajõe Suveteatril on olnud nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Juubeliaasta väljalase juubilarile siiski häbi ei tee. Ilmselgelt on see meeskonnatöö tulemus ja stardikapitaliga pole koonerdatud: Urmas Lennuk, Iir Hermeliin ja Ardo Ran Varres on juba ise kaubamärgid.

Niisiis, alguses oli Hugo. Ja siis tuli Lennuk ja tegi hea instseneeringu: «Jumalaema kiriku kellamehe» tekst koos lisanduste ja kohandustega lavastuse visuaalse poole taga kelgunöörina ei lohise.

Vastupidi, ka nn allapoole-vööd-naljad on valatud vihjelisse sõnademängu, mistõttu pole karta, et tänapäeva kõiketeadvad lapsed lisakoolitust saaksid ja et peenetundelisele vaatajale auditiivne kõrvakiil antaks.

Kui millegi taha kriitikameel haakida, siis on see pisike liialdus õpetlike-kasvatuslike sõnavõttudega.

Toomkiriku varemed

Teatavasti on kümne aasta möödudes Emajõe Suveteater oma esimeses mängukohas tagasi, seekord aga palju õnnestunumalt. Toomkiriku varemed loovad massistseenidest hoolimata kammerliku õhkkonna ning tekst ja tegelased jäävad vaataja kuulmis- ja nägemisulatusse.

Kiriku müüridele kinnitatud koletiste kujud on piisavad, et muuta kirikumüürid Notre-Dame’iks.

Hermeliini kujunduse võlu peitubki lihtsuses, mis muudetakse hoomatavaks detailidega.

Parima rollitäitmise tegi ilmselgelt Leino Rei (Frollo), kelle metamorfoos alandlikust jumalasulasest paheliseks deemoniks haaras kaasa ja tekitas kahetisi tundeid.

Toomkiriku varemed loovad massistseenidest hoolimata kammerliku õhkkonna.

Kaastunne ja tülgastus on need tunded, mis trambivad läbi Rei tegelase allakäiku tunnistama pandud vaataja.

Jõulisest ja pikast mehest jääb järele vaid vari, mis hingetuna kiriku müüride vahel luusib. Ja nii meenutabki ta ennemini tuules õõtsuvat hernehirmutist kui lihast ja verest inimest.

Lõpuks ei tekita aga müürilt alla rippuv must rüü ehk siis Frollo surnukeha erilisi emotsioone, sest ta oli surnud juba enne oma füüsilist surma.

Etenduse lõpus teenib Rei vaatajatelt siiski siira naerupuhangu, kui sõlmib Esmeralda (Laura Peterson) ja oma vaenlase Phoebuse (Jüri Lumiste) käed ning saadab viimased käsikäes ettepoole publikule kummardama.

Jah, elu ja teater on tihti sarnased, ent mitte samad, ja kui üht ei taheta teise üle vägivaldselt domineerima panna (näiteks et teeme kõvasti teatrit või et jäljendame hoolega elu), siis pole vaja ka tulemust häbeneda.

Kas Teate

«Jumalaema kiriku kellamees»

• Esietendus 13. juulil Tartus toomkiriku varemetes.

• Victor Hugo romaani instseneering: Urmas Lennuk (näidend), Andres Dvinjaninov (lavastus), Iir Hermeliin (kujundus), Ardo Ran Varres (muusika) jt.