Abilinnapea Margus Hansoni sõnul küsis linn igaks juhuks pakkumisi ka teistelt ettevõtjatelt, kuid keegi neist ei soostunud slippi odavamalt rajama.

Omanikuta maa

Siis aga ujus pinnale veel üks slipi rajamist takistav probleem. Nimelt on jõealune maa reformimata riigimaa, millel praegu pole valitsejat.

Näiteks veele rajatava paadisilla puhul peab Hansoni sõnul küsima kooskõlastust veeteede ametilt.

Kui aga veerajatis ehitatakse veealusele maale, ei teagi keegi, kes peaks linnale selleks loa andma.

Vette rajatavate tehnorajatiste puhul, nagu näiteks torud ja kaablid, annab kooskõlastusi maavalitsus, kuid veeliiklusrajatiste kooskõlastamise luba maavalitsusel pole.

Linnamajanduse osakonna juhataja asetäitja Mati Raamat selgitas, et Emajõe-aluse maa valitsejaks saab tulevikus keskkonnaministeerium, ent praegu see maa juriidiliselt veel ministeeriumile ei kuulu.

Nina ei noki

Tartu maavalitsusest soovitati linnal küll ministeeriumi poole pöörduda, kuna aga ministeerium ei ole siiski veel maa omanik, ei saa ta ka mingit otsust teha. «Aga eks me nende poole ka pöördume,» sõnas Mati Raamat.

Seni kuni laheneb ka linnavalitsejate arvates totrana tunduv maaküsimus, laseb linn aga slipi projekti täiendada. «Me päris niisama nina nokkima ei jää, kuni keegi otsustab, kas sinna võib või ei või ehitada,» rääkis Raamat.

Näiteks peaks tema sõnul lahendama slipi juures parkimise küsimuse. Paatide veest välja tõmbamiseks oleks sinna ilmselt vaja ka vintsi. See aga tähendab omakorda, et slipp vajaks haldajat, kelle käes oleks vintsi võti.

Samuti peaks haldaja hea seisma slipi ümbruse korrashoiu eest.