Kui Lauri on trummi ära löönud, teeb ta ajalehele pilti. Aga ma pean talle teleobjektiivi viima, sest talle meeldib inimesi kaugelt pildistada. Salaja.

«Eks sa saad objektiivi pärast enda esinemist. Norra bändile ei jõua ma küll kuidagi,» seletan.

«Aga kes siis mind pildistab?» muretseb Lauri. Ma ei tea lahendust.

Ilus nägu, kole hääl

Sõltumatu muusika festival. Klassikaline murufestival. Plink Plonk. Laupäev. Tartu lauluväljaku ääremaile on püstitatud kaks suuremat lava. Kolmas, väikseke, on telgis. Plonk-laval kontrollib Tartu Popi ja Roki Instituut parajasti kõlavärve.

Möödub üks põhikorraldajaid, Lauri Liivak, kaablirulliga. Ütleb tere ja et kõik on korras. Rahvast on hõredalt. Mahub enamikus neljale matsakale põhukotile.

Liivak naaseb. Ütleb kellelegi, et miski on p s. Mis, seda ei kuule. Hääletoon aga reedab, et päris-päris. Turvamehed joovad Starterit.

«Minu nimi on Jarek ja minul on au kuulutada avatuks sõltumatu muusika festival Plink Plonk,» ütleb Jarek Kasar. «Oma sõltumatul soovil ei lähe te siit ära enne, kui viimane bänd on esinenud siin Plonk-laval.»

Jareku särki sasib harjumatult vilu päeva tõtlik tuul. Tartu Popi ja Roki Instituut mängib lood unustusekõverast, Madise margikogust, Bertast ja Haraldist ning muust.

Non-stop-DJ-telgi intiimsuses raputab ja naerutab kuulajaid Belgia duo I Love Sarah. Trummar Jani Jani grimassid ei jäta hetkekski kahtlust, et ta elab hinges läbi kogu selle valu, mida tema instrumendid peavad tundma.

«Rõõm, et olete nii entusiastlikud, kuigi on veel vara ja te pole veel täis,» kiidab Jani Jani publikut. Pildistab ennast digiseebikaga ja müüb kiiresti maha plastist kohvitopsi pakitud CD-d. Minu märkmikku jäävad kaunistama tema rohked higipiisad.

Garage-rockbänd Les Dia-mantsi kohta räägib legend, et nende demod, mis salvestati Kohila kesklinnas hambaarstikabinetis, sattusid avalikkuse pihku kogemata.

Fotograaf Lauri tõstab naissolisti poolpaljast ihu nähes siivsalt käe silmile. Tüdruk on ilus, aga teeb väga koledat häält. Kui legend räägib tõtt, võlgneb bänd tänu oma sünni eest ilmselt juurekanalite puhastusele. Ilma tuimastuseta.

Paraku puudub tromboon

Endine klassivend tuleb ja ütleb, et ansambel Ans. Andur on ilgelt lahe, kuigi tromboon on puudu. No võibolla ei öelnud just nii, aga mõte on see.

Endine korbikaaslane tuleb ja pahandab, et pidi ju olema alternatiivüritus, aga Coca-Cola limonaadile pole mingit alternatiivi. Isegi Tartu limonaadi pole.

«No maitea, kuidas nad ei kõrbe,» imestab ta siis Plink Plongi korraldajate finantsvilumust. «Eelmine aasta oli veel vähem rahvast.»

Püüan loendada. Ei usu, et tuhat võiks kokku saada, kuid see-eest on nad kõik väga nunnud.

Tribes of The City, Nyrok City, Finish Me Off. Kõik täis ohtralt plinki ja plonki, mida ma kahjuks müra seest ei eristanud. Aga kindlasti see kusagil seal oli. Näiteks südames sügaval.

Need, kes Saarat armastasid, olid väga head. Ja Stockholmi poistepaar My Darling You tegi tuju heaks. Parimaks tüüris vist siiski Paide punt Köök, kuigi Kulpsoo öeldud Norra bändi ma ei näinudki – võibolla oli ka hea.

Aga see, mille peale Lauri Liivak «p s» ütles, ei paistnud üldse välja. Ausalt.