Eesti Vabariigi justiitsminister Rein Lang ja tema meeskond on õigel teel. Uut korrakaitseseadust on oodatud kaua. Kuuldavasti on viimast seaduseelnõu menetletud justiitsministeeriumis rohkem kui viis aastat. Eks kaua tehtud kaunikene. Küll aga pani möödunud nädalal Postimehes ilmunud lugu seadusest imestama. Miks töötatakse meid otseselt puudutavat seadust välja kabinetivaikuses? Pole ju tegemist allilma omavahelise käitumisjuhendiga. Miks seda ei soovi ministeerium, kelle minister igal võimalikul juhul räägib riigi haldussuutmatusest teha kohalike omavalitsustega koostööd?Üritused teretulnud 2005. aastal toimus Tallinna linna territooriumil 369 üritust, ehk praktiliselt üks üritus iga päev, mille toimumiseks linnavalitsusest väljastati luba. Neile lisanduvad avalikud kõnekoosolekud ja miitingud, mis registreeritakse kohaliku võimu teavitamiseks. Tallinna linna avaliku korra eeskiri näeb ette, et ürituse korraldamisel, kui on vaja ümber korraldada ühistranspordiliinide töö, on ette teatada tarvis 40 päeva. See on eelkõige vajalik selleks, et jõuaks sõitjaid aegsasti muudatustest informeerida. Uue eelnõu kohaselt piisab vaid kahest päevast. Toonitan sõna päev, mitte tööpäev! Pühade ja tähtpäevade seadusest tulenevalt võib tekkida olukord, kus ühtejärge on neli puhkepäeva. Isegi kahe tööpäeva jooksul ei ole võimalik sõitjaid piisavalt informeerida. Samas ei lasu ürituse korraldajal informeerimise kohustustki. Kui lõbusal seltskonnal tuleb reede pärastlõunal pähe mõte teha esmaspäevahommikuse tipptunni ajal Vabaduse väljakul natuke nalja, millega kaasneb trolliliikluse sulgemine, ja nad jõuavad reedel enne kella 16 vastava avalduse sisse anda, on esmaspäeva hommikuks garanteeritud totaalne kaos. Seega võetakse avalikult võimult ära võimalus tagada linnas kord. Kui seni oli Tallinna linnavalitsusel õigus otsustada, milliseid üritusi lubada Raekoja platsil ja Vabaduse väljakul, siis eelnõu järgi enam sellist õigust linnale ei jäeta, kuigi enamik avalikult kasutatavaid Tallinna tänavaid, väljakuid ja platse kuulub endiselt Tallinnale. Arusaamatuks jääb, kuidas hakkab toimuma liikluskorraldus avalike kogunemiste puhul, kes ja kuidas seda korraldab?. Liiklusseaduse järgi korraldab kohalik omavalitsus liiklust ja tagab liiklusohutuse oma haldusterritooriumil. Seni on liiklusskeemid kooskõlastatud kohaliku omavalitsuse spetsialistide ning politseiga, kusjuures kooskõlastamise käigus on võimalik liikluskorraldust muuta, sest ürituse korraldajal ei pruugi olla piisavaid teadmisi liiklusest ja ümberkorralduste kuludest. Kuna üritusest kohalikule omavalitsusele ette teatada ei tule, siis võib alles pärast ürituse korraldamist korraldajat selline teadmine tabada. Ja ega see just positiivseid emotsioone ei tekita. Ma olen seisukohal, et kohalik omavalitsus peab võimalikult varakult ja piisava etteteatamisajaga teadma kus, millal ja kuidas korraldatakse avalikku üritust. Uus korrakaitseseaduse eelnõu räägib ka süütegude ennetamisest. Tekkis küsimus, kas kohalik omavalitsus peab nüüd lõpetama ennetustöö? Usun, et väga paljud omavalitsused on oodanud pigem vastupidist käitumist, kus riik täpsustab kohaliku omavalitsuse ülesanded ja eraldab ka vahendid. Pealinn on pidanud ennetustööd ääretult tähtsaks ning eraldanud selleks regulaarselt ka raha. Alkoholiprobleem Kõige rohkem kirgi on kütnud paragrahvid alkoholi tarbimisest ja teiste inimeste häirimisest. Viimasel ajal on meedias järjest rohkem ilmunud lugusid sellest, et eestlane tarbib väga palju alkoholi. Uus korrakaitseseaduse eelnõu viskab aga hagu lõkkesse juurde. Seoses alkoholi tarbimise lubamisega avalikes kohtades on sotsiaalministeerium jäigalt eelnõu vastu. Tallinna linnapeana olen veendumusel, et sotsiaalministeeriumil on kõige adekvaatsem statistika selles osas, mis puudutab alkoholi tarbimist Eestis. Sotsiaalministeeriumi arvates suurendab just avalikes kohtades alkoholi tarbimise lubamine veelgi alkoholismi, mis on tõsine oht rahva tervisele ja turvalisusele. Tallinna linn on väga kindlal seisukohal – avalikus kohas on alkoholi tarbimine keelatud. Arvan, et olete minuga sama meelt – piisab välikohvikutest ja avaliku ürituse loa saanud ettevõtmistest. Teine punkt, mis silma jäi, oli häirimise mõõtmine!? Ma ei saa aru, kuidas kavatsetakse mõõta häirimist. Kas müra puhul heli tugevuse järgi? Aga alasti viibimise, kauba või teenuse pakkumise, alkoholi manustamise, telkimise puhul? Kui mööduda pargipingil avalikult alkoholi tarbivast kambast, siis mind lapsevanemana see häirib. Kuidas on aga lood samast kambast mööduva lapsega? Kuidas see teda häirib? Tõenäoliselt ei hakka ta ju sellest politseile teatama. Ta pigem kardab neid onusid. Kutse arutelule Omaette küsimus on alastikultuur. Uuest seadusest ootame selle küsimuse reguleerimist. Jäägu avalikud kohad (ka Viru tänav ja Pirita rand) ihualastusest vabaks. Teatavasti on meie õiguskaitseorganil praegugi tööd rohkem kui vaja. Miks siis tahetakse üliliberaalitsemisega seda töökoormust suurendada? Tahan lohutada justiitsministeeriumi asekantslerit Martin Hirvoja, kes on mures põhiseaduslike õiguste pärast. Meie põhiseadus väljendab üheselt, et oma isiklikku õigust ei tohi kasutada üldiste huvide vastu ja piirangud sätestatakse seadustega. Sätestagem need piirangud siis ka avalikus kohas alkoholi tarbimise ja alastioleku kohta. Justiitsministeerium peaks kaasama seaduse väljatöötamisse need kohalikud omavalitsused, kus toimub kõige rohkem ja kõige eriilmelisemaid avalikke üritusi. Võiks ju saada heaks tavaks, et selline omavalitsus, kellel on suured praktilised kogemused, kutsutakse eelnõu koostamise juurde. Samuti vajab määratlemist kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksus (munitsipaalpolitsei) koos oma ülesannete ja õigustega. Selle mõju linna heakorrale ja turvalisusele üha kasvab. Korrakaitseseadus on väga vajalik õigusakt. Tallinn ootab justiitsministeeriumilt kutset arutelule. |
