Veel mõned aastad tagasi kurdeti, et Vanemuisel on vähe publikut, praegu pole see aga enam probleem. Vähemalt jõudis aprillis meediasse pigem vastupidine info – võrreldes mulluse kolme kuuga oli vaatajaid 4,7 protsenti rohkem, kasvanud on ka tantsu- ja ooperilavastuste külastatavus.

Meeldivalt üllatab, et suvelavastuseks on valitud Paul Barzi «Võimalik kohtumine», mida lavastab Raivo Trass ja kus mängivad vaid kolm näitlejat – Raivo E. Tamm, Aivar Tommingas ja Ao Peep. Pärast etendust musitseerib Tartu Keelpillikvartett. Ei mingit staaridest pungil kirevat muusikali.

Tervitatav pööre, seda enam, et Vanemuise suvelavastust ei reklaamita, nagu viimasel ajal Eestis kombeks, kui «selle suve kõige suuremat ja paremat» lavastust, enne kui asi proovidenigi jõuab.

Vanemuise lõppevast hooajast on meelde jäänud teatrielamustena Ingomar Vihmari lavastatud «Tühirand», Ain Mäeotsa «Elling» ja Janek Savolaineni tantsulavastus «Nixon», mis kahjuks teenimatult kiiresti mängukavast maha võeti. Roman Baskini «Kõik aias» ja Mart Kolditsa «Hüppajad» kahjuks ei vastanud ootustele, kuigi materjali poolest olid need väga head. Mida pole veel näinud, aga kindlasti tahaks näha, on Ott Sepa «Kass, kes kõndis omapead» ning Dmitri Bertmani «Hoffmanni lood».

Järgmise hooaja repertuaari vaadates ilmnevad Vanemuise draama ja tantsu suurejoonelised plaanid: Pepeljajev, Anohhina, Ravenhill, Bergman, Lundan. Muusikaosa paneb veidi õlgu kehitama – jälle Verdi, jälle Puccini.

Draamaosa tundub üle mitme aasta eriti hästi läbi mõeldud. On arktilise hullusega vürtsitatud psühholoogilist perekonnalugu soome moodi (Reko Lundani «Suurema kurbuseta»), on eesti uut dramaturgiat (Loone Otsa «Koidula veri») ning on ka nüüdisaegseid teemasid käsitlev Viktoria Nikiforova «Jooksvad kulud» (lavastab Aljona Anohhina), mis oli küll plaanis juba lõppeval hooajal. Jääb loota, et sügisel saab siis ka teoks.

Ka komöödiažanris on leitud intrigeerivam lugu (Edward Taylori «Jäine mõrv») ja mitte mõni lihtlabane cooney. Kõige rohkem tekitab huvi sõnalavastustest Ingmar Bergmani «Lärmab ja veiderdab» Roman Baskini tõlgenduses ning tantsuosast Saša Pepeljajevi «Sigmund & Freud».

Hea on näha, et ka lastelavastust pole uuel hooajal peetud teisejärguliseks: «Lõvi, nõid ja riidekapp» on väga fantaasiarikas materjal ning jään põnevusega ootama, mida tandem Kampus-Keevallik sellega teeb.

Kui kogu see planeeritu ja loodetu järgmisel hooajal hästi välja kukub, võib kergendatult öelda, et Vanemuises pole kõik trumbid veel müügiosakonna käes.